Eesti keele eksam 2012… Minu arutlus eesti kultuuri tuleviku teemal. Esimene pealkiri on uus ja mõnd kohta pisut muudetud.
Millest koosneb eesti kultuur? Rahvusromantiku meeles on olulised komponendid ajalooline rahvas, keel, kannatus, heroilised lahingud. Realisti arvates koosneb eesti kultuur arusaamast, et meil on oma kultuur. Mis seda “palju kannatanud rahva” kultuuri ees ootab?
Tänase eesti kultuuri lahutamatuks osaks peetakse Eesti riiki, teda peetakse pühaks ning tema vajalikkuses ja pühaduses ei kahelda. Ent kui kaua on “püha Eesti isamaa”, kelle “põue tahan heita ma kord viimse unele”, olemas olnud? 2012 miinus 1918, vähem kui sada aastat ning suure osa sellest ajast olime de facto okupeeritud. Kuna eesti kultuuri juuri tavatsetakse otsida 13. sajandist, ei saa Eestit kuidagi eesti kultuuri aluseks pidada. Pigem tuleks õigeks pidada Jaan Kaplinski arusaama, et tänase eesti kultuuri küpsust näitaks see, kui meil oleks oma ultraortodoksid, kes eitaksid Eesti riiki ning hoiaksid jäärapäiselt kinni vanadest kommetest, täpselt nagu Iisraelis. On võimalik, et kunagi kasvavad mõned sellised välja Maavalla Koja ridadest; tegu oleks ilmeka näitega sellest, et meie kultuur on konstruktivistlik (Maavalla Koda koondab maa- ja taarausulisi ning usundiloolaste väitel on neil eesti muinasusundiga tegelikult üsna vähe pistmist, kuna viimase kohta pole suurt midagi teada) ning muutuv, et üks meie kultuuri alustaladest pole üldsegi meie kultuuri alustala.
Eesti keel on teine piilar, mille vajalikkuses kahtlemine ja puhtuse eitamine on rüve. Sellel suhtumisel on vaid üks häda: enne 18. sajandit eesti keelt kui sellist polnud, olid lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Põhjaeesti keelest kujunes eesti keel, kuhu lisandus aja jooksul lõunaeesti keelendeid, tänu Anton Thor Helle põhjaeestikeelsele piiblitõlkele, mis ilmus 18. sajandi alguses. Kuid asjaolu, et lõuna- ja põhjaeestlus sulandusid, ei hävitanud üht ega teist – vähemalt seni pole Maa-amet ja Keeleinspektsioon suutnud lõunaeestikeelsetest kohanimedest lahti saada. Mõne aasta oleme meie, lõunaeestlased, ka veel eestlased. Mis siis saab, ei tea. Ent ilmselt oleme ka pärast nende põhjaeestistamist lõunaeestlased, eestlased ja eurooplased, kes tunnevad ladinapärast “infrastruktuuri”, angloameerika “okeid” ja itaalia “paparatsot”, ning asjaolu, et oleme saanud eurooplasteks, pole meilt viinud eesti kultuuri. Täpselt samuti oleksime soovi korral eestlased, kui kohanimed oleksid inglisekeelsed.
Tõsise eestlase lemmikteema on täna aga kannatus, mis järgnes muistsele vabadusvõitlusele. Nimelt on muistne vabadusvõitlus meie “Gilgameš”, meie “Kalevala”, meie “Kalevipoeg” – müüt, mis peaks andma meile ühise vaenlase ja seeläbi meid ühendama. Alguses tehti vaenlane sakstest, kes võrdsustati sakslastega, ning ohver talupojast, kes võrdsustati eestlasega. Pärast Vabadussõda ja punaokupatsiooni on vaenlaseks venelased. Vaenlaseks, keda tuleb vihata, tõrjuda ja karta. Vaenlaseks, kelle assimileerimiseks oleme suurte silmade tõttu nõus trampima jalge alla meie endi põhiseaduse. (Kultuurautonoomia ning õigus vähemusrahvuse õppeasutuses kasutada õppekeelena keelt, mis pole eesti keel, on ilmselt teoreetilised…) Koletiseks, kellega võideldes oleme ise muutumas koletisteks. Aga äkki on parem Friedrich Wilhelm Nietzsche hoiatust kuulata ning hoolitseda, et me ei muutuks koletisega võideldes ise koletiseks? Lihtsaim võimalus selleks on kohelda venelasi võrdväärsete partneritena. Kui seetõttu peaks eestlus hävinema, oleksime ikkagi võitnud: oleksime rahvana asendanud orjamoraali isandamoraaliga. Ning eestlus ei hävineks, kuna kultuur on nagu energia, mis ei hävine, mida ei teki juurde, mis läheb vaid ühest olekust teise, ühelt kehalt teisele.
Kultuur pole betooni valatud. Kultuurid muutuvad, hääbuvad ja sünnivad ning kõik need protsessid on täiesti loomulikud. Tuletades termineid Richard Dawkinsi mõistest “meem”, võib väita, et memeetiline surm on sama loomulik kui (fülo)geneetiline surm. Ka kultuuri puhul on alalhoiuinstinkt loomulik nagu loomadeski, ent nagu me suudame vajadusel sõtta minna või sooritada enesetapu, et kindlustada oma järglaste ehk geenide püsimajäämine, ning loobuda vääradest ideedest, suudame loobuda ka kultuurist, kui see peaks muutuma ahistavaks. Memeetilises evolutsioonis on üks kultuur nagu pusletükk: pannes kaks kultuuri kokku, võime saada midagi uut ja palju täiuslikumat ning esialgsed kultuurid ei lähe kaduma, mitte päriselt.
Võttes eesti kultuurilt tema kolm tugisammast, tema kolonnaadi, näeme, et ta koosneb vaid eestlaste endi määratlusest, et meil on oma kultuur. Kui kahe sajandi pärast elavad siin eestivenelased, kes räägivad hiina keelt, kasutavad inglise nimesid ning ei tea midagi muistsest vabadusvõitlusest, ent identifitseerivad end eestlastena, elab eesti kultuur edasi. Ta on lihtsalt täiskasvanuks saanud. Ent puberteedist väljakasvamiseks piisab juba sellest, et lõpetame riigi ja keele praeguse kuju kummardamise ning aktsepteerime teiste kultuuride mõju.
Google has invented a new language – Googlerese –, and they claim it to be the best possible language. And I have to agree to a certain extent: Googlerese is the second best possible language (the first being ROT-13 obviously) to express naughty perverted thoughts. During the Code Jam Google harassed me with the following sentences (translated into English for your convenience):
- Case #8: next time wont you sing with me
- Case #12: right i forgot here in the states you call it a sausage in the mouth
- Case #14: you know you want to
- Case #19: oh nooooo goggalor is headed for the orphanage
- Case #20: oh my god lets make out
- Case #21: oh yeah alright were gonna shake it up with the party bear tonight
- Case #22: i have bested fruit spike and moon now i shall best you the guy
- Case #23: you pissed off the chicken lady
While most of the sexual innuendo and unwanted attention from Google can be understood – the search engine has achieved sentience, and now happens to be madly in love with me –, #19 appears to be more sinister, and probably should be reported to the authorities. Any experience reporting sentient search engines to the feds?
If you participated in the Code Jam qualification round, please share the love in the comments.
Tegu on filosoofiaolümpiaadi eelvooru esseega.
Feyerabendi tsitaat sisaldab endas kaht väidet: 1) teadus on ideoloogia; 2) ideoloogiad tuleb lahutada riigist. Esimene väide on küll tõene, ent kas sel on ka mingeid traagilisi tagajärgi? Ilmselt mitte. Teine väide on sügav usu küsimus, kuid igasuguse ideoloogia lahutamine riigist viib riigi hukuni.
Teadus on ideoloogia
Wiktionary väidab, et ἰδέα tähendab välimust, vormi, tüüpi, sorti, klassi ja stiili.[1] Sõnale λόγος pakub ta tähenduseks öeldut või öeldavat: sõna, lauset, kõne, juttu, väitlust; mõeldut või mõeldavat: põhj(end)ust, mõttekäiku, arvutust, arusaama; selgitust; teemat; jumalasõna.[2] Sõna ιδεολογία saab tähenduseks aga doktriini, ideekogumiku, printsiibid.[3] Seega ideoloogia kõige laiemas mõttes on igasugune klassifitseerimine, argumenteerimine, eneseväljendus – mõtlemine.
Mis on aga teadus? Teadus on üks kultuurse mõtlemise vorme, mis võtab eelduseks mingisuguse inimkonnale ühise reaalsuse eksistentsi, mille kohta on võimalik korduvate katsete tulemusel järeldusi teha. Samuti on (loodus)teaduse alustalaks seisukoht, et (loodus)seadused on universaalsed. Veel võetakse aluseks matemaatilisest statistikast suurte arvude seadus ning leitakse, et induktiivne järeldamine, kausaalne seos, aeg, mateeria jt üldtunnustatud kontseptsioonid eksisteerivad. Kogu kompott kokku on ilmselgelt ideoloogia, aga mis siis?
Teaduseideoloogia vs religiooniideoloogia
Kui religioon on üldiselt tsiviliseeritud riikides vähemalt formaalselt riigist lahutatud, siis miks teadus seda pole? Religioonid pole üldtunnustatud: mida usub üks, ei usu teine; mida usub teine, ei usu esimene – seega edendades üht usku, solvame me teise esindajaid. Näiteks solvab mõnd Eesti ateistist sekularisti teismi propageerimine Eesti hümnis.[4] Miks see nii on?
Religioon toimib vaid uskuja jaoks, on tõene vaid uskuja jaoks. Usklik võib jumala poole pöördudes abi leida – muidugi ta võib ka mitte leida –, ent ateist ei leia abi jumalast, saientoloog ei leia abi Jahvest, kristlane Zeusist, viiking Xenust – usust võib leida abi vaid see, kes usub. Kui usust leiab abi keegi, kes ei usu, siis on ta uskuma hakkanud. Religiooni tõesust on äärmiselt raske demonstreerida inimesele, kes ei usu, sest selline inimene leiab nähtusele teistsuguse seletuse. Vältimaks rahva lõhestamist on seetõttu otsustatud, et modernses liberaaldemokraatias võiks kirik ja riik lahus olla.
Teadusega on lood kahjuks teistsugused. Rahva enamus nõustub, et on olemas reaalsus, ning isegi kui enamus eksib, siis minu solipsistlikes eneseillussioonides on teadus seni töötanud. “Normaalsed inimesed” ei kahtle selles, see oleks nagu kaht tüüpi lõpmatuste olemasolu tõestamine, leides, et üht tüüpi lõpmatus on teisest suurem. Ning olenemata reaalsuse olemasolu tõesusest või mittetõesusest, kehtib siin omamoodi Pascali kihlvedu: usun, elan õndsas poolvabaduses; ei usu, lõpetan tõenäoliselt hullumajas. Ning olgem ausad, kui paljud meist ikka sooviksid olla Georg Cantorid?
Rahvas leiab veel, et eksisteerib ka mateeria. Seda on võimalik inimesel ka mõista: erinevalt Berkeleyst või Kanti das Ding an sichist tuleb selleks mateeriat lihtsalt käsitleda signaalina – sellena, mis annab mulle das Ding für michi. Ning see ei pruugi olla das Ding an sich. Meenutagem Morpheuse ja Neo dialoogi filmis The Matrix teemal, mis on reaalsus.
Oluliselt mõistmatum on rahva arusaam kausaalse seose olemasolust, kuna nagu Hume juba tähele pani, siis pole keegi veel kausaalset seost oma silmaga näinud: täheldatakse ikka üht sündmust ja siis teist, mitte nende vahelist seost. Das Ding für sie võib ju usu tõttu eksisteerida, ent tõestada kausaalset seost pole võimalik. Ning teadmine võiks olla tõestatav – muidu pole ta teiste jaoks omandatav.
Samavõrd segane on arusaam, et induktiivne lähenemine suudab paljastada tõe: see, et midagi juhtus sada korda järjest ühel moel, ei tähenda kuidagi, et nii juhtub ta ka järgmine kord, olenemata sellest, mida matemaatika väidab. Suurte arvude seadus on iseenesest küll usaldusväärne ja hästi tõestatud, ent kantiaanlikult lähenedes leiame, et analüütiliselt pole võimalik väita midagi selle kohta, millised on die Dinge an sich. Rahva haritum osa teab, et hoolimata sellest, et eukleidiline geomeetria on igapäevaselt Maal kasutuses, ei kirjelda see adekvaatselt geomeetrilisi kujundeid Maa pinnal. Sama moodi teatakse, et Anselmi ontoloogiline jumalatõestus on kõigest tautoloogia. Teooriad on ilusad, kuid see ei tähenda, et nad oleks praktikasse rakendatavad.
Ning, nagu näha, on selge, et religiooni- ja teaduseideoloogiad erinevad vaid nende pragmatismitõeteoreetiliste väärtuste poolest: üks usund on kasulik vähestele, teadus on kasulik pea kõigile, kes pole ludiidid ega hullumeelsed. Isegi filosoofile. See on põhjus, miks teadust pole seni, erinevalt religioonist, riigist lahutatud.
Ideoloogia tuleb riigist lahutada
Meenutades ideoloogia tähendust, näeme, et ideoloogia lahutamine riigist on tegelikult võimatu: juba riigi olemus kujutab endast ideoloogiat, milleks on ühiskonnaelu korraldus riigi vormis. Kui me soovime riigist ideoloogia lahutada, siis me võime muidugi alustada sellest, et lahutame riigist teaduseideoloogia, ent võttes lahutamise põhjuseks asjaolu, et teadus on ideoloogia, siis on loogiline järeldus, et riigist tuleb lahutada ka teised ideoloogiad. Lahutades riigist rahvuse enesemääramisideoloogia, täidab tühja koha imperialismiideoloogia. Lahutades riigist demokraatiaideoloogia, hakkab kasvama aristokraatia- või türanniaideoloogia. Võttes riigilt kodanike-, kaitse-, territooriumi- või võimuideoloogia, kaotame riigi täielikult. Mis riik see on, millel võimu pole? Reductio ad absurdum.
Ent äkki me tahamegi riigi absurdiks taandada? Kuna riik – see on ühiskond – on loomulik repressiivorgan, a priori kurjus, siis tuleb selle võim inimkonna üle kaotada: ühiskonna ahelad tuleb murda, ühiskond tuleb hävitada ning vabadus ühiskonnast peab saama põhivabaduseks.[5] Sest hävitades vaid riigi, jätaksime me võõrad ideoloogiad enda üle võimutsema ilma formaalse struktuurita ning nagu Sokratese ajast teada on, siis rahvas ei ole hea otsustaja. Koeruste tegemise peale jooksevad kokku, kuid kui Diogenesel midagi mõistlikku öelda on, siis ei kuula. Seega tuleb indiviidi vabaduse kindlustamiseks ühiskondlikud suhted hävitada, asemele peab tulema võrdsusel põhinev minade koostöö, mitte meiel põhinev minade assimilatsioon.
Riigi, ühiskonna ja indiviidi vahekorra küsimus on kahjuks sügav usu küsimus: üks arvab, et indiviid on ülim; teine, et ühiskond. Õigust ju pole… Seetõttu… Homo locutus est, causa finita est.
Acta est fabula:
-
teadus on ideoloogia; kreeka etümoloogia ei jäta selles mingit kahtlust;
-
teaduseideoloogia pragmatismitõeteoreetiline tõeväärtus on suurem kui religiooniideoloogial;
-
ühiskond on represseeriv jõud;
-
ideoloogia tuleb riigist ja ühiskonnast lahutada;
-
inimene peab olema vaba kollektiivsest ideoloogiast.
Ma õpetan teile üliinimest.
Inimene on miski, mida peab ületama.
Mis olete teinud ta ületamiseks?
[...]
Üliinimene on maa mõte.
Teie tahe ütelgu:
üliinimene olgu maa mõte!
[...]
Vaja juba olla meri,
et võtta endasse sopast jõge,
nõnda et ise puhtaks jääd.[6]
2012. aasta usundiõpetuse olümpiaadi eelvooru essee.
Mis on rituaal? Vahend oma tubliduse, tugevuse ja tarkuse väljendamiseks? Vahend ühiskondliku turvatunde loomiseks? Vahend massipsühhoosi rakendamiseks? Jah, jah ja jah, ent ka ei, ei ja ei – rituaal on elu mõtestaja, asjade olemuse determineerija mitteinkvisitoorse rahva jaoks.
Rituaal kui enesereklaam esineb prominentselt looduses, antiikkultuuris, jaapani samuraikultuuris ning tänapäeval spordis: loomad demonstreerivad paaritumismängude – rituaal ehk mäng, mäng ehk rituaal – käigus oma häid geene ning võimekust saada ja kasvatada terveid ja tugevaid järglasi; inimesed demonstreerisid sõjas (ja demonstreerivad tänapäeval spordis) võimekust kaitsta oma peret ehk tõenäosust, et neil õnnestub üles kasvatada terved ja tugevad järglased. Seda kinnitab ka asjaolu, et tänapäeval, mil me vajame ellujäämiseks pigem vaimseid kui füüsilisi oskusi, on tekkinud uued rituaalid: programmeerimis- ja matemaatikavõistlused, mälumängud, rituaalne skeptitsism (Eestis näiteks need skeptik.ee kommentaatorid, kelle jaoks mõisted “jumal” ja “UFO” tähendavad, et kõneleja on segane, kuid ka vandenõuteoreetikud) jne.
Ometi ei saa rituaali ainsaks eesmärgiks pidada enesereklaami: osaleja soovib küll end reklaamida, kuid ta soovib seda mingil põhjusel teha – osaleja soovib ühiskondlikku positsiooni: loomariigis soovitakse täis kõhtu ja partnerit. Rituaali eesmärgiks on paljunemine. Paljunemise kaudu on rituaali eesmärgiks elu mõtestamine.
Rituaal ühiskondliku turvatunde garandina on mõtestatav mõeldes matuserituaalidele: inimesel on ootus, et ta maetakse moel, mis on tema jaoks auväärne, soovitav. See ootus on ühiskonnas väga oluline: inimene, kes teab, et ta maetakse auväärsel viisil, läheb kergema meelega oma riigi eest sõtta ning kaitsetahe on riigi ja ühiskonna alustalaks. Riigi eksisteerimiseks peab eksisteerima kaitsetahe. Propagandasõja – rituaalide duelli – eesmärgiks on vastase kaitsetahte lammutamine ning enese kaitsetahte suurendamine. Riik ja ühiskond loovad mitmesuguste rituaalidega kokkukuuluvustunde, et kindlustada võim indiviidi üle ning mõtestada indiviidi elu ühiskonna hüvanguks tegutsemisega/-na. Ent rituaal võib olla samavõrd destabiliseeriv: Lääne inimeste jaoks poleks ajaloos inkade ning tänapäeval Talibani ohvrina lõpetamine kuigivõrd meeldiv, samas on Lääne rituaalid Talibanile samavõrd vastuvõetamatud.
Rituaal ja massipsühhoos on teema, mida eelistan analüüsida usulises kontekstis: on nimelt mõeldamatu, et enamus usklikke on suutelised oma usulist kuuluvust põhjendama: kuldsest miljardist väljajääjatel pole selleks aega ega haridust ning läänekodanikud viidavad selgelt liiga palju aega erinevate pildikastide ees. Ometi, küsides ameeriklaste religioosseid tõekspidamisi, selgub, et enamik neist on kristlased. Kuid kuidas saab kristlaseks olla näiteks laps, kes pole kunagi piiblit lugenud? Kuidas saab kristlaseks olla inimene, kelle ainus argument jumala eksistentsi poolt on väide, et universum ei saanud ise tekkida? Miski peab olema veennud neid inimesi, et jumal on tõeline ning et nad on kristlased. Ilmselt on see miski igapühapäevane jutlus nende lapsepõlves, millest suurt midagi peale jumala olemasolu meelde ei jäänud. Ent seda, mis jäi, korrati pikalt ja palju. Ning pärast kordavad nad seda oma lastele ning need omakorda oma lastele.
Kuid kirik pole ainus, kes nii toimib. Totalitaarsed režiimid Nõukogude Liidust ja Natsi-Saksamaast Mussolini Itaalia ja Hiina Rahvavabariigini toimisid või toimivad täpselt sama mudeli alusel. Mänguliselt reprogrammeeritakse noored ja vabad inimesed režiimi toetajateks. Mõtestatakse nende elu režiimi ja institutsioonide püsimajäämisena.
Rituaal mõtestajana aga on kasutatav ka mõne tegevuse sotsiaalsete konnotatsioonide muutmiseks. Näiteks riikides, kus on kasutusel surmanuhtlus, on üldjuhul tapmine keelatud ning seda ei kiideta heaks. Ent justiitsvõimu teostatav tapmine on reglementeeritud, protsessi on näiliselt lisatud õiglus ja see on ritualiseeritud, mistõttu on see inimeste jaoks teadmata põhjusel vastuvõetavam kui illegaalne tapmine.
Õnneks pole rituaali maagiline kutse rakendatav ainult sõnavabaduse piiramiseks, tapmise ja muude loomuvastasuste õigustamiseks, vaid ka kodanikuvabaduste ning inimõiguste edendamiseks. Näiteks Rootsis on registreeritud kopimistlik kirik ning dogmatiseeritud failijagamine kiriku asutaja Isak Gersoni sõnul selleks, et “tõmmata tähelepanu nende [kopimistide] protestile ning anda sellele uus raamistik”.[1] Nimelt peavad kopimistid info kopeerimist, jagamist ja otsimist pühaks.[2] Ning kopeerimisele rituaalset tähendust omistades ja aktiivset selgitustööd tehes loodetakse autoriõiguste iseenesestmõistetavus ning piraatlusega kaasnev sotsiaalne stigma kahtluse alla panna.
Selline idee pole muideks üldsegi eluvõõras. Nimelt on sisutootjad efektiivse rituaalse argumenteerimata propaganda abil suutnud panna suure osa rahvast uskuma, et autoritel on õigus oma loomingu eest tasu saada ning autoriseerimata kopeerimine on väga paha. Fakt, et millenniumeid kirjutasid inimesed loomingut lihtsalt ümber kellelegi kompensatsiooni maksmata, ning Lääne autoriõiguste alustalad on jäetud seejuures tähelepanuta. Nimelt sätestavad nii Anne’i statuut – An Act for the Encouragement of Learning […] for the Encouragement of Learned Men to Compose and Write useful Books [...][3] – kui ka Ameerika Ühendriikide konstitutsioon – Section 8. The Congress shall have Power […] To promote the Progress of Science and useful Arts, by securing for limited Times to Authors and Inventors the exclusive Right to their respective Writings and Discoveries [...][4] –, et autoriõigused tasakaalustavad kahte avalikkuse huvi: avalikkuse huvi informatsiooni levitada ning avalikkuse huvi, et luuakse uusi teoseid. Kuigi Anne’i statuut mainis ka autorite finantsolukorra parandamist, siis kaitsti autoreid tol ajal kirjastuste eest. Ent tänapäeval on efektiivsed dogmatiseerivad rituaalid (vt nt [5]) muutnud avalikkuse arusaama nii, nagu oleks autoritel loomupärane õigus oma loomingu eest tasu saada. Ning pole näha ühtki põhjust, miks see protsess ei võiks vastupidi toimida.
Rituaali võim ideede levitamisel on tuntav ka mitmete filosoofiliste ideede puhul: allegoorilised teosed oma köitvuse ja salapäraga – rituaal: reglementeeritud tegevus, mis põhjustab huvi või muu psühholoogiliselt köitva reaktsiooni – on ideede levitamisel efektiivsemad kui traktaadid. Kundera “Olemise talumatu kergus”, Dante “Komöödia”, Doctorow “Väike Vend”, Orwelli “Suur Vend”, Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, Bradbury “Fahrenheit 451”, Sartre’i “Iiveldus”, Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Goethe “Faust” versus Parmenides, reglementeeritud moraal, Stallmani esseed, Locke jne. Massidesse on ideed viinud esimesed, mitte teised.
Rituaal, see on midagi võimast. Midagi seletamatut. Midagi, millele sokraatilise meetodiga läheneda võib, ent mille mõistmine võib olla saavutamatu. Ent rituaali rakendused on seetõttu erakordselt mitmekesised: enese paremuse, tugevuse, võimsuse, ülimuse demonstratsioon; ühiskondliku turvatunde tekitamine; moraalselt küsitavate tegevuste “pehmendamine”; kehtiva korra kindlustamine; üldtunnustatud diskursuse kohendamine; ideede laialdasem levik – nii materiaalse kui ka meelelise mõtestaja mitteinkvisitoorse meele jaoks. Tegevusi, mida võib rituaalina vaadelda, on nii võrratult palju, et rituaalidega on mul nagu Lachesel mehisusega. Ning kellel meist poleks?
See essee sai originaalis kirjutatud 24. jaanuaril 2012 ning esitatud MTÜ Korruptsioonivaba Eesti esseekonkurssile, kus see tunnistati teise koha vääriliseks.
Mõistmaks probleeme mentaliteediga, et korruptsioon on kannatajata kuritegu, et selles pole midagi halba, tuleb mõelda sellele, miks meil üldse on riik. Teadupärast suudavad rikkad endale lubada päris palju: olenevalt rikkusastmest saavad nad endale lubada arstiabi, advokaate – kellest küll riigita poleks kasu –, ihukaitsjaid, politseid, isegi sõjaväge – teenuseid, mida elanikkonnale üldiselt pakub riik, kuna ühiskonna vaesemad liikmed ei saa neid endile ise lubada ning tänapäeval ollakse arvamusel, et kõigil inimestel on mingisugused loomupärased õigused. Kõik inimesed väärivad ligipääsu teatud teenustele.
Ühiskondliku kokkuleppe tulemusena on kujunenud olukord, kus kõik inimesed maksavad makse, ning pääsevad ühisest kassast pakutavatele teenustele võrdsetel alustel ligi. Vähemalt teoorias. Praktikas juhtub aga pahatihti – viimasel ajal õnneks küll Eestis harvemini – nii, et ühiskonna rikkamad liikmed peavad ühiskonna ühiskassat – riiki – eraettevõtteks, kes peaks teenindama esimesena kõrgeima pakkumise tegijat, unustades või ignoreerides fakti, et riigi eesmärgiks on pakkuda ligipääsu teenustele võrdsetel alustel kõikidele inimestele.
Riiki eraettevõtjana vaadeldes ei tundugi nii kohatu ja kahtlane pakkuda ühele või teisele riigiteenistujale tasu ravijärjekorra ette saamise, kiiruseületamise unustamise, ehitusloa väljastamise, puuduliku dokumentatsiooni ignoreerimise vms eest. Klient on ju kuningas. Kui sellise tegevuse tõttu mõni patsient ei sure, kihutades puusse ei põrutata, maja kokku ei kuku ega muud õnnetust juhtu, siis võib tekkida tunne, et asjad peakski nii käima. Kui asjad on natukene aega nii käinud, siis tuleb arusaamine, et raha on võim – raha paneb asjad ju liikuma.
Paraku… Power tends to corrupt and absolute power corrupts absolutely. (Lord Acton) Kuna raha on võim ning pistist ja altkäemaksu pakkuvatel inimestel on üldiselt raha palju, siis on neil ka absoluudile lähenev võim ning mingi hetk võib ju nõnda pähe tulla mõte, et milleks mulle näiteks konkurendid. Endale eeliste andmise asemel võib ju maksta “sõpradele” ning näiteks konkurentidele kaikaid kodarasse loopida. Maksta, et konkurent ei saaks äriluba. Maksta, et naaber, kes ei taha kuidagi krunti ära müüa, ei saaks arsti juurde. Maksta, et politsei kimbutaks teismelise tütre kavaleri, keda korruptant heaks ei kiida. Raha paneb asjad kiiresti soodsas suunas liikuma. Kuid nüüd on tekkinud isikulised otsese kahju saajad, kelle kahjustamisele on ühiskond vastu. Seega võetakse korruptant mingi hetk kinni ning pistetakse pokri. Järelikult tuleb üks lõik tagasi minna ning otsustada, et nii palju korruptsiooni ei ole hea: väikest viisi oli mugavam see elu.
Mentaliteet, mille puhul aeg on raha ning natukene raha rohkema raha teenimise nimel ära antakse, ei tundu ühiskonnale üldsegi nii vastuvõetamatu. Kes siis poleks Eestis kuulnud, kuidas Vene miilitsaga käituda tuleb. Tuleb ikka natukene toetada ning siis laabub kõik probleemideta. Ent kui üks “ärimees” sellist mentaliteeti toetab, siis tuleb ka hetk, kui “sõbrad” hakkavad arvama, et võiks teisteltki “toetust” küsida. Ning kui ei maksta, siis need asjad ei laabu probleemideta: kas puruneb tagatuli või läheb kaotsi mõni dokument, ent “sõbrad” on aru saanud, et neil on rohkem meelehead paludes suurem võim. Ent mingi hetk valivad “sõbrad” vale ohvri ning nad pistetakse koos “toetajatega” kinnimajja. See pole ka eriti hea variant ning tuleb lõik tagasi minna.
Kui viimase kahe stsenaariumi puhul tekiks tahtmine “toetamisest” loobuda aposterioorselt, siis üldiselt on sellise variandi puhul tahtmise tekkides juba hilja. Miks peaks vältima raha-paneb-rattad-liikuma käitumist juba aprioorselt? Esiteks, kui kõik käituksid nii nagu “toetaja”, siis ei oleks kellelgi eelist ning kõik oleks vaid raha kaotanud. Olenemata sellest, kas nii käituvad kõik või mitte, peaks siiski olema selge, et kui läheb kehvasti ning sureb ära mõni raskelt haige patsient, aetakse alla väike laps, ehitatud maja kukub kokku või evakuatsiooniplaan ei vasta nõuetele, siis kannatajaks võivad olla lugeja, lugeja vanemad, lugeja lapsed, lugeja sõbrad, lugeja töökaaslased, lugeja tuttavad. Kes meist tahaks vastutada oma lähedaste heaolu eest? Kes meist tahaks, et keegi teine kahjustaks meie lähedasi?
“Selleks, et eristada mädamuna heast munast, ei pea ise muneda oskama.” (Kriku)
Kui asjad hakkavad kiiremini liikuma, siis nad teevad seda kellegi või millegi arvelt. Millekski on võrdne kohtlemine, turvaline keskkond ning õiguskindlus. Kellekski meie, meie lähedased, meie tuttavad, meie kolleegid, meie sõbrad – MEIE ISE. Kui enamik meist on võimeline ootama oma korda ning seadust täitma, siis saab sellega hakkama ka lugeja. [G]overnment of the people, by the people, for the people, shall not perish from the earth. (Abraham Lincoln)
> I will close my ears, I don’t need to hear,
> what I am and what I’m not.
> They’re not competent to say such things,
> ’cause they don’t know me after all,
> but in the end I’m still ahead,
> I get to do just what I like.
> The thought of this will bring back the smile on my face.
(Vanilla Ninja (2003) Polluter. On Vanilla Ninja. Estonia: TopTen)
Although the time would be fitting, this is not a discourse on draconian copyright laws, copyright in general, free software, underhand politics, oppressive governments, et cetera. This is a discourse on freedom and liberty. Or rather, this is a discourse on Freedom and Liberty.
If we won all the political fights we are having this very moment, we would be no freer than we have been while fighting them. Why? The political situation right now is constrictive, there is no denying that. However, the restrictiveness and harassment is nothing compared to that of the situation with our goals fulfilled but ourselves unsatisfied and lacking. And we would be lacking: Our freedom would merely be a shade of Freedom, and our liberty would be but a shadow of Liberty. Thus, we need to set Freedom and Liberty as our goals. Not freedom from government, but Freedom from the society — independence. And not liberty constrained by the desires of fellow humans seeking to use and abuse us for their own ends, but Liberty — no conscriptions, no curfews, no taxes, no government — nothing but individual’s wanton desires and noble sentiments to command, restrict, and limit the individual.
Obviously, the challenge itself is not new. It is rather ancient, dating back to the beginning of society. Fellow humans have had an effect on individuals, an influence over individuals, throughout the history. Unfortunately, that influence has also been growing throughout the ages, and the pace of its growth has also been increasing. Thus, individuals have come to the verge of ceasing to be and becoming something else, something Gaia-like, only more sinister, stupid, inadequate, incompetent, constrictive, destructive, and useless.
Furthermore, the challenge has been recognized by various philosophers and statesmen since the antiquity: Urukagina saw the established social order of the 24th-century-BCE Mesopotamia as unjust, and seeked to change it (Wikipedia Contributors (2012, January 11) Urukagina. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved 22:24, February 18, 2012.); the Athenians saw the solution in giving the Power to the People, until the death of Socrates woke Plato and inspired him to write the Republic, which advocated for yet another repressive regime, and thus the ever-lasting war between repression-by-a-tyrant-or-the-elite and repression-by-the-People had been firmly established to keep raging forever…
And the battle has been raging through the centuries and millennia, from the Roman Monarchy to the Roman Republic, from the Republic to the Empire, from the Empire to the less worthy medieval regimes, from which to the nation states of the 19th century, wherefrom to communism and fascism, and finally to the repressive regimes of today posing as havens for Freedom and Liberty. While, in fact, the modern self-proclaimed free countries are more often than not as bad as China, only a lot less open about that: Modern repressive regimes at least have the courage to admit being repressive. Modern ‘free’ regimes, on the other hand, tend to be ‘free’ for the majority who do not care about privacy, liberty, due process, harassment, democracy, et cetera. Freedom to conform, however, is no freedom at all. At least the freedom to say that two plus two equals five would have to be granted.
Thus, “freedom” means nothing in the West. One might be allowed to use the old on a rare occasion or two, but reinterpreting and reusing in a way that threatens the social order is forbidden. One might be allowed to protest against minor injustices, but campaigning for environment, privacy, and liberty is effectively forbidden, whether the ban is enforced by the authorities using dystopian tactics from Fahrenheit 451 and Little Brother or societal pressure to keep quiet in order to avoid becoming a pariah. Nevertheless, even the need to campaign for or against something is indicative of societal oppression, especially in conjunction with the possibility of many people attending: The need to protest against something implies the existence of a major wrongdoer, and major wrongdoers are hierarchical mini-societies like corporations and governments; the ability to rally many people is testimony to the fact that the struggle for power takes place between classes, not inside the individual for the Power.
Thus, while the current struggles might be worthy of support, they are irrelevant to the struggle for Power. In order to conquer oneself and become an overman (or an overwoman), one must be a human, an individual. Yet, today’s limitations make it impossible for people to be individuals: Increasing global co-operation among the individuals, which would lead us to a freer society able to nourish overpeople, is being stopped by those in power because they are afraid of losing their power and having to manage by themselves.
So, they have distorted the political theories of free market and liberalism to establish their atrocities as the only possible way forward. If it were not for the state, there would be no monopolies that do not arise from the control of the land and natural resources. (Ludwig von Mises (2000) Liberalism. Ludwig von Mises Institute. Chapter 2, section 7. Retrieved 2012-02-19.) And if it were not for the society, there would be no corporate feoffs. If there were no fiefdoms nor monopolies, then we could abolish the state, and if we had no state, we would be able to disband the society.
When we dissolve the corporations threatening our planet and our livelihoods, we cut off the resources from the state. When we have cut off the resources from the states, they have no choice but not to be. Once the states are no more, we do not have an external enemy left, and we have to turn against ourselves.
Then, we will have to ask ourselves whether we can stop being ‘us’ and become a collection of mes. And it will not be a matter of choice; it will be a matter of individual development. We will have to stop being Caesars and become Socrateses. “I came, I saw, I conquered” simply will not cut it: we have to make it I, instead of us under the aegis of ‘I’. We must not use society, nor may we allow it to influence us. We have to separate from the society and alter individuals; we must not attempt to change the society.
Because society tries to alter people to fit itself and more often than not succeeds at that, society is an evil a priori, and one’s utmost goal can only be to exorcise oneself of the evil, unnatural, and undue influence exercised by the society. The society must not be allowed to hold sway over individuals. And thus, it is only fitting to dissolve the society. The shackles must be broken, the society has to perish, and individuals must be given freedom. Freedom from society must become an essential liberty. And giving up essential liberty for temporal safety is unacceptable.
Addendum: Nothing set forth herein shall be construed as a statement against co-operation of mes, formation of small groups, etc; everything set forth herein shall be construed as an indictment against the society, which is suffocating the mes and trying to make everyone average.
The following e-mail was sent to the discussion@ mailing list:
“Dear Fellows subscribed to this list,
“As you ought to know, FSFE has recently added donor quotes to its front page. (If you have not seen those quotes yet, take a look at <https://fsfe.org/index.html>.) These quotes are good reasons to support the Foundation. However, they are geared a bit towards entrepreneurs. Entrepreneurs usually have money; however, they do not have time. Thus, the quotes contain good reasons for entrepreneurs to support Free Software financially. Nevertheless, it would be useful to let people who have more time or who do not have entrepreneurial tendencies know why they should support Free Software and the Foundation.
“Thus, we are, as of now, collecting quotes from our Fellows on what it means to be a Fellow, why they became Fellows, what part has the Fellowship played in their life, et cetera. The quotes should not be too long and they should be accompanied by the Fellow’s picture. I cannot guarantee we will use all the quotes, but I am sure we will use some. Thus, by sending in a quote and a picture you obviously consent to whatever use the FSFE is going to put those quotes to. 
“As the quotes (or some of them) are going to be published anyway, you ought to send in your quotes and pictures as replies to this very e-mail. When we will have gathered enough and we will have decided where exactly to display them, we will make some kind of a selection and everyone will have an opportunity to see the finest experiences, reasons, et cetera.
“To begin with, here is my very own quote: “I honestly do not know why I joined the Fellowship. However, the @fsfe.org e-mail alias is simply great and you won’t find a finer company to hack with on the Earth; thus, I recommend joining us anyway, regardless of whether you are into translating, coding, design, law or anything else even remotely connected with [to] Free Software.” Now, I won’t attach a picture, as mine can be easily found on the Fellowship Interviews blog; however, you should attach a one.
“Furthermore, as it would get boring if everyone simply repeated what a great Fellowship we have, you should try to put in a bit more of your personality. It would be great if the quotes gave an overview of what we Fellows (and other volunteers) do, why we do the things we do, and who we are.
“As you probably get what we want, just send in your quotes. And do not worry if you do not know what we are looking for: It would be more beneficial to send in your quote anyway.
“Faithfully,”
Should you wish to e-mail us a quote, drop a letter entitled “Re: Fellowship quotes” (no quotes) to discussion at fsfeurope dot org.
Riigikirikut ei ole. (Eesti Vabariigi põhiseadus) Kongress ei võta vastu ühtegi seadust, mis tunnustaks religiooni kehtestamist. (Ameerika Ühendriikide esimene konstitutsiooniparandus) Ilusad laused: lihtsad ja selged. Teoorias täiesti piisavad, et tagada riigi ja kiriku lahusus. Ent kas hetkel on riik ja kirik selgelt lahus?
Eestis ja Euroopas üldiselt on levinud arusaam, mille kohaselt on riigi ja kiriku suhted alati olnud korras oluliselt varem kui Ameerika Ühendriikides. Võttes arvesse Ameerika Ühendriikidest eeskuju võtmise traditsiooni, võrrelgem Eestit ja Ameerika Ühendriike.
Meenutage hetkeks jõule. Mõelge ka enda või oma laste koolile. Mis on Eesti koolides jõuluajal – ajal, mil ka meie muidu usukauge rahvas kirikusse võib sattuda – tavapärane? Kui mitte meenutatud koolides, siis kindlasti teate mõnda kooli, kus korraldatakse jõulude ajal kirikus jumalateenistus. Kui ei meenu ühtegi, siis 2011. aasta jõulude aegu osutusid sellisteks koolideks Hugo Treffneri Gümnaasium, Avinurme Gümnaasium, Tartu Kesklinna Kool, Tartu Postimehe andmetel (“Kirikute jõuluaeg ja aastavahetus”, 21.12.2011) ka Tartu Veeriku Kool, Tartu Tamme Gümnaasium, Jaan Poska Gümnaasium, Miina Härma Gümnaasium, EELK andmetel Tallinna Reaalkool ning Tallinna 37. Keskkool. Kindlasti saab seda nimekirja jätkata, ent kas sellel on mõtet? Täpset koolide arvu ja nimekirja teadmatagi on selge, et kiriku ja riigi lahususest koolide tasandil on asi kaugel.
Kohtuasjas Engel v. Vitale, 370 U.S. 421 (1962) leidis Ameerika Ühendriikide Ülemkohus (SCOTUS) eeltoodud Ameerika Ühendriikide esimese põhiseadusparanduse establishment clause’i (kehtestamisklausel) põhjal, et koolipäeva alustamine kooli poolt organiseeritud palvetamisega, millest õpilastel oli võimalus vanema avalduse alusel loobuda, pole põhiseaduspärane. Seda hoolimata faktist, et kohtuasja ajendiks olev palve – “Kõikvõimas Jumal, me tunnistame oma sõltuvust Sinust ning palume Sinu õnnistust meile, me vanematele, me õpetajatele ja meie riigile. Aamen.” – polnud ainuomane ühelegi organiseeritud religioonile. Kohus leidis, et juba pelgalt religiooni edendamine on kehtestamisklausliga vastuolus. Meie arvates tuleks ka Eesti põhiseadust tõlgendada viisil, mis välistab teismi edendamise ehk teismi eelistamise ateismile.
Aasta hiljem leidis SCOTUS kohtuasjas Abington Township School District v. Schempp, 374 U.S. 203 (1963), et ka kooli organiseeritud piibli lugemised on põhiseadusega vastuolus, kuigi õpilastel oli võimalus neist vanemate soovil loobuda. Kohus leidis, et valitsus peab jääma religiooni suhtes neutraalseks, kedagi eelistamata ega halvustamata kaitsma kõiki. Kohus kordas ja kinnitas, et valitsus ei saa sundida isikut tunnistama ei usku ega uskmatust ühegi religiooni suhtes.
Kohtuasjas Lemon v. Kurtzman, 403 U.S. 602 (1971) leidis SCOTUS, et religiooni puudutav seadusandlus peab rahuldama järgnevaid kriteeriume: valitsuse tegevusel peab olema sekulaarne seadusandlik eesmärk; valitsuse tegevuse põhiline tagajärg ei tohi olla religiooni edendamine ega takistamine; valitsuse tegevus ei tohi lõppeda ülemäärase valitsuse ja religiooni seotusega. Kohtuasja raames leiti, et erakoolide õpetajatele sekulaarsete ainete õpetamise eest osariigi poolt makstav palgalisa polnud põhiseaduspärane, kuna põhiliselt said sellest kasu vaid katoliiklikud koolid – isegi religiooni kaudne edendamine riigi poolt pole Ühendriikides lubatud.
Riigi ja kiriku lahususe ranget interpretatsiooni õppeasutustes aitab kõige ilmekamalt näitlikustada siiski kohtuasi Wallace v. Jaffree, 472 U.S. 38 (1985), milles kuulutati põhiseadusvastaseks Alabama õigusakt, mis lubas õpetajatel koolipäeva alustada minutilise vaikusehetkega “vaikseks meditatsiooniks või vabatahtlikuks palveks.” Kohus leidis, et kuna sellel polnud ühtki sekulaarset eesmärki ning tegelik eesmärk oli palve kooli tagasi tuua, siis oli seadus kohatu.
USA koolisekulaarsuse pretsedentide ajalugu on pikk ja huvitav, ent põhiline on, et neil eksisteerib tänu neile kohtuasjadele reaalselt kiriku ja riigi lahusus, mis on äärmiselt oluline, et tagada õpilaste põhiõigused ja religioonide võrdne kohtlemine. Sellist kohtlemist ei ole näha Eestis, kus jõulude ajal tehakse koolide kaudu luterlusele (mingil määral ka kristluse teistele vooludele) reklaami, edendades sel moel otseselt kristlust ja muutes ristiusukiriku de facto riigikirikuks.
Ent religioonide omavahelisest võrdsusest tähtsam on õpilaste vabadus: õpilaste vabadus valida, õpilaste puutumatus religioossest propagandast; võimalus viibida õppimist soodustavas teaduspõhises keskkonnas ning õhustik, kus kellegi religioossed või irreligioossed vaated ei saa olla aluseks diskrimineerimisele – õpilase turvalisus; vanemate vabadus valida, milliseid moraalseid väärtusi nad oma lastele õpetada soovivad.
Kool saadab õpilastele jumalateenistusi organiseerides sõnumi, et kui nemad ei võta sellest osa, siis on nad kuidagi teisejärgulised. Ainuüksi faktist, et näiteks ateistidest õpilastele võrdväärset filosoofilist kogunemist ei korraldata, järeldub, et kool väärtustab üht usku õpilasi enam kui teist usku õpilasi. Üht usku propageerides vähendab kool kui autoriteet varjatult, ent olemuslikult õpilaste võimalust valida.
Veelgi hullem, kui kooli korraldatud jumalateenistusel esineb kooli koor. Sellisel juhul pannakse õpilane valiku ette: osale teenistusel ja pääse oma kaasõpilaste esinemist kuulama, ära osale ning ei pääse. Õpilaste kaasõpilaste ja usu vahel valima sundimine on diskrimineeriv ja äärmiselt sobimatu ning turvalist koolikeskkonda kahjustav. Juba õpilaste religioossete eelistuste kaudne avaldamine, mis on ilmne sellest, kes külastab ja kes ei külasta jumalateenistust, on turvalist koolikeskkonda ning õpilaste delikaatsete isikuandmete kaitset kahjustav.
Religiooni, teadusvälise distsipliini propageerimine õppeasutustes, mis peaksid andma kõigile inimestele elementaarsed teadmised meid ümbritsevast maailmast, on sobimatu, kuna usulised väited ei ole teaduslikud, verifitseeritavad ega falsifitseeritavad. Võib öelda, et objektiivse diskussiooni mõttes on usulised väited mõttetud ning kaugel õigustatud tõese uskumuse ehk teadmise kriteeriumist. Ja kooli eesmärk on siiski jagada teadmisi, mitte verifitseerimatut demagoogiat.
Eesti Vabariigi põhiseaduse §37 sätestab ka, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Koolipoolne jumalateenistuste korraldamine riivab rängalt vanemate õigust valida, milliste väärtuste keskel, olgu nendeks uskumise ja uskmatuse küsimus või moraalsed õpetused, nad kasvatavad oma järeltulijaid.
Kuna kooli ja usu kokkusegamine kahjustab paratamatult õpilaste huve, peame vajalikuks algatada järgmise petitsiooni:
Meie, allakirjutanud, leiame, et haridusasutuste korraldatavad (jõulu)jumalateenistused on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidega 40, mis garanteerib riigi ja kiriku lahususe ning usuvabaduse, 12, mis keelab usutunnistusepõhise diskrimineerimise, ja 37, mis jätab otsustava sõna laste hariduse määramisel vanematele.
Paragrahv 40 sätestab muuhulgas, et Eestis pole riigikirikut. Meie leiame, et kui haridusasutus korraldab teenistuse vaid ühe usuvoolu – laiemas mõttes ateism vs teism, kitsamas usulahud – õpetuste põhjal, siis kehtestatakse de facto riigikirik, mis ei pruugi olla küll üleriigiline, ent on siiski riigi poolt eelistatud usuvool. Midagi, millele riigi tugi lisab legitiimsust, võrreldes usuvooluga, mida riik ei toeta. Eestis on muidugi de facto tegemist üleriigilise riigikirikuga: enamik koolide jõuluteenistusi on teistlikud, kristlikud ning luterlikud. Sama paragrahv sätestab veel, et kuulumine usuühingutesse on vaba. Eestis on kooliharidus üheksa klassi ulatuses kohustuslik, mis tähendab, et de facto pole ka usuühingutesse kuulumine vaba, kui koolid korraldavad jumalateenistusi.
Paragrahv 12 keelab usutunnistuse põhjal diskrimineerimise. Korraldades vaid ühele usulahule omase teenistuse, diskrimineerib riik kõigi teiste usulahkude esindajaid, kellele teenistust ei korraldata. Veelgi enam, usulised tõekspidamised on delikaatsed isikuandmed. Jumalateenistuse korraldamise käigus avaldab kool paratamatult ka õpilaste usulised tõekspidamised: need on nähtavad sellest, kes jumalateenistusele läheb, kes mitte. Eesti ühiskond pole paraku piisavalt küps, et erinevaid usulisi veendumusi võõrustada. Seetõttu ohustab kooli selline tegevus õpilaste vaimset ja füüsilist tervist. Eriti traumeeriv on jumalateenistus koolides, kus jumalateenistusel astub üles kooli koor: laps peab valima usuliste tõekspidamiste ning sõprade vahel – ehe näide sellest, et Eesti ühiskond ei suuda usulisi tõekspidamisi õiglaselt ja mõistlikult kohelda.
Paragrahv 37 jätab laste hariduse valimisel otsustusõiguse vanematele. Jumalateenistusi korraldades rikub kool rängalt lapsevanema õigust otsustada, milliseid usulisi ja eetilisi väärtusi oma lapsele õpetada, olgu nendeks tõekspidamisteks usu ja uskmatuse küsimus või moraal.
Kuna koolide organiseeritud jumalateenistused on meie arvates kahjulikud ning Euroopa ja Eesti õiguspraktikas on põhiseaduses sätestatut seni liiga kitsalt tõlgendatud, siis teeme ettepaneku üle võtta ameerikalik arusaam usuvabadusest ning viia sisse järgnevad muudatused Eesti seadustikku.
- Härra Siseministril ja Riigikogu liikmetel palume algatada “Kirikute ja koguduste seaduse” muudatuse, millega muudetakse paragrahv 9 lõige 2 järgnevalt:
“Jumalateenistusi ja usulisi talitusi ravi-, õppe- ja hoolekandeasutustes korraldab usuline ühendus omaniku või asutuse juhi, kinnipidamisasutustes vangla direktori, kaitseväes struktuuriüksuse ülema loal vaid juhul, kui ravi-, õppe-, hoolekande-, või kinnipidamisasutustes viibijal pole võimalik sealt lahkuda ning kaitseväes vaid välismissioonil viibivas üksuses, kui kaitseväelastel pole muidu võimalik usulistel talitlustel osaleda.”
Lisaks palume lisada paragrahvile 9 lõike 3 järgnevas sõnastuses:
“Kui ravi-, õppe-, hoolekande-, kinnipidamisasutuses või kaitseväes korraldatakse usuline teenistus, siis tuleb pakkuda igale sellises asutuses viibijale võimalust osaleda tema usulistele tõekspidamistele vastaval teenistusel.”
- Härra Haridus- ja Teadusministril ning Riigikogu liikmetel palume algatada “Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse” muudatuse, millega täiendatakse seadust järgnevalt:
“Haridusasutus, mille juures pole õpilaskodu ega internaati ning mis pole erikool, ei või korraldada usulisi teenistusi.”
- Austatud Eesti Vabariigi õppeasutuste direktoritel ja direktrissidel palume usuliste teenistuste korraldamise lõpetada.
Vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele
allakirjutanud
Käesoleva teksti autorid, Heiki Ojasild ja Tuuli Lõhmus, annavad loa seda teksti kopeerida, levitada ja muuta CC-BY-SA 3.0 litsentsiga määratud tingimustel.
Järgnev tekst on kunagise koolikirjandi redigeering. Vabaduse eeliseid tuleb nimelt tutvustada ka koolis. Pidevalt. Ning kui kellelgi läheb selleks inspiratsiooni vaja, siis käesoleva teksti litsentsiks on teatavasti CC-BY-SA 3.0.
Euroopat peetakse üldiselt demokraatlikuks piirkonnaks. Kui kodanikuühiskonna poolel võib selle hinnanguga veel rahule jääda, siis valitsemise puhul tekib minul küll küsimus, kas ja kui demokraatlik see Euroopa valitsemine ikkagi on. Valitsemine peaks välistama ebaõiglase riigiabi (unfair state aid), kodanike tõrjumise, vabaduste alusetu piiramise, monopolide loomise ja toetamise ning palju muud. Kuidas need lood meil siin Euroopas siis on?
Ebaõiglane riigiabi on tavapärane: avaõiguslike asutuste veebilehtedel reklaamitakse süüdimatult ja täiesti tasuta kinnist tarkvara — vahel lausa valetades ainuvõimaliku variandina — ning kasvatatakse rahvusvahelistele tarkvaraettevõtetele kliente. Näiteks minu kooli koduleheküljel jäetakse mulje, et PDF-failide lugemiseks tuleks kasutada kinnist Acrobat Readerit, ning arvutiklassides on suurepärane võimalus omandada pädevus Microsofti kliendiks hakata: selmet anda oskused nii graafiliste kui ka käsurealiideste üldiseks kasutamiseks, õpetatakse informaatikatundides MS Office’it kui kontoritarkvara püha lehma. Kui õpilane soovib uurida, kuidas MS Office töötab, siis pole tal võimalik seda teha – litsents ei luba ning lähtekoodi pole. Õpilane kinnise tarkvara kasutamisest ei võida, võidab vaid tarkvaratootja. Avaõiguslikes asutustes tuleks kasutada rahva — mitte monopolistide — olukorda edendavat tarkvara.
Paljud riigiasutused kasutavad avalikkusega suheldes kinniseid formaate (Office’i dokumendid, Adobe Flash), mis tähendab, et nendega suhtlev kodanik sunnitakse kasutama kinnist tarkvara. Vabadust väärtustav kodanik keeldub kinnist tarkvara kasutamast ning tõrjutakse seeläbi kõrvale. Vabadust vähem väärtustav kodanik pannakse riigi poolt valitud tarkvaratootjat nuumama või seadust rikkuma. Taas kord on tekkinud ühe tootja eelistamise probleem. Lahenduseks on kasutada avatud standardeid ja formaate, mis võimaldavad kõigil soovijatel luua tarkvara vastava formaadi kasutamiseks. Näiteks võiks MS Office’i formaatide asemel kasutada standardiseeritud PDFi või ODTd ning veebilahenduste loomisel Flashi asemel W3C HTML ja SVG standardeid.
Autorikaitseseadused lubavad tavaliselt mingitel juhtudel ja eesmärkidel (näiteks parodiseerimine, varukoopiad) autoriõigustega kaitstud teost siiski kopeerida. Digitaalsete piirangute haldust (DRM) toetav kinnine tarkvara sellest ei hooli ning võtab kasutajalt talle seadusega garanteeritud õigused. Riigipoolne kinnise tarkvara toetamine on seetõttu ebaeetiline — riik peab kodanikele garanteeritud õigusi kaitsma, mitte neid maksumaksja raha eest usurpeerima.
Kasutajate õigusi ohustatakse veel teiselgi rindel: tavaliselt toetab riik suurimat turuosalist, sest nii on võimalik säästa koolitustelt ning paljud kodanikud ei pea enam tarkvara juurde soetama. Auväärt põhjendused, kas pole? Mõeldes tarkvarale, mis tavaliselt nii välja valitakse, on võimalik näha miinuseid. Microsofti (tooted Office, Windows, Windows Media Player, Internet Explorer jne) konkurentsi pärssiva tegevuse ajalugu on kurikuulus; alles sundis Euroopa Komisjon neid Windowsi kasutajatele teatama, et Internet Explorer ei olegi ainus veebilehitseja maailmas. Turuliider on motiveeritud konkurentsi pärssima, selmet kasutajatele kvaliteetset tarkvara pakkuda. Vaba tarkvaraga seda probleemi pole: alati leidub keegi, kes on vajadusel valmis ise olemasolevat tarkvara arendama, ning vaba tarkvara puhul on tal selleks ka võimalus. Kui riik soovib tarkvara toetada, siis peaks ta toetama väiksemaid turuosalisi ning vaba tarkvara.
Kui Euroopa soovib olla demokraatlik, siis peavad riigid ning Liidu asutused kaitsma demokraatlikke väärtusi, oma kodanikke ning nende õigusi. Seda on võimalik teha vaid kasutades ning propageerides vaba tarkvara ja avatud standardeid. Täiesti välistatud peaks olema kinnise turuliidri toetamine.
Järgnev tekst on ühiskonnaõpetuse tunnis kirjutatud arutlus, mis pärineb septembri lõpust. Mõned originaalis esinenud kirjavead on ära parandatud.
Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.” (§54) Kuid kas kodanikul on ka moraalne kohus seadust täita? Järgnevalt analüüsimegi seda Eesti ja maailma näidetel.
Esiteks pean vajalikuks käsitleda kohustuse omaksvõtmist või tagasilükkamist. Normaalsest juriidilisest suhtest (st võlaõiguslikust suhtest) on võimalik loobuda: keegi ei saa inimest sundida enda heaks tööle või endale laenu andma; sama ei kehti kahjuks kodakondsuse kohta, millest lubab kodakondsuse seadus loobuda vaid juhul, kui selle tagajärjel ei teki kodakondsusetust. See paneb kodaniku, kes ei soovi kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, väga raskesse olukorda: ta peab rikkuma seadust kohustused täitmata jättes või ta peab loobuma oma põhimõtetest ning olema osa õiguslikust suhtest, mida ta ei soovi. Viimane võimalus ei ole minu arvates liberaalses ja demokraatlikus ühiskonnas kohane.
Teine oluline küsimus on: kas kodanik peab demokraatlikus ja liberaalses ühiskonnas täitma seadust, mis ei ole kooskõlas selle ühiskonna aluseks olevate põhimõtetega? Kas Gandhi oleks pidanud austama riigi soolamonopoli; kas me peaks austama kopeerimismonopoli, mis pole piraadiliikumise arvates kooskõlas PS §45ga (“Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.[...]“) ega “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni” sarnasesisulise artikliga? Kas piraadid peaks aktsepteerima kohtute interpretatsiooni või võitlema oma veendumuste eest?
Kindlasti leidub neid, kes väidavad, et kodanik peaks järgima seadust nii, nagu selle on vastu võtnud parlament ning rakendavad kohtud. Teisalt leidub küllalt neid, kes väidavad, et kodaniku kohus on seadust rikkuda, kui seadus pole kohane, ning nende toetuseks leiame piisavalt näiteid ajaloost: 20. sajandil USAs toimunud konstitutsiooniliste vabaduste laienemine omas eeldustena inimesi, kes olid valmis seadust rikkuma – teisiti polnud neil alust statuute, mis keelustasid preservatiivide kasutamise, abieluvälised seksuaalsuhted, sodoomia, abordi jpm, kohtus vaidlustada. Ka Eestis saab kodanik paluda kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelvalve vaid kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva statuudi suhtes. Järelikult demokraatia nõuab valmidust seadust rikkuda.
Ajaloole mõeldes näeme, mis juhtub pimeda seadusejärgimise tulemusena: Hitleri käsualused (e Natsi-Saksamaa seadusi täitnud isikud) mõisteti pärast sõda ex post facto süüdi sõjakuritegudes; lääne valmidus oma põhimõtteid paindlikult rakendada (Gitmo Naval Base) on toonud meile edu ka Iraagi ja Afganistani kampaaniates.
Kahjuks võib tuua näiteid ka valdkondadest, kus seaduse paindlik rakendamine ei ole soovitav: tuleohutus, relvade käsitlemine ja liiklusohutus eeldavad isetegevuse minimeerimist. Samas saab iga mõistlik inimene nende regulatsioonide vajalikkusest aru ning filosoofilised küsimused jäävad neis valdkondades tagaplaanile.
Isiklikult leian, et kodanikuks olemine ei kohusta seadust täitma, sest tegu on õigusliku suhtega, millest on pea võimatu välja astuda ning valmidus seadust rikkuda on demokraatlikus ühiskonnas vabaduste laienemise eelduseks.
Kodanikul võib olla moraalne imperatiiv seadust täita, et tagada kaaskodanike ohutus. Teisalt on kodanikul õigus seadust rikkuda, et kindlustada inimõiguste ja põhivabaduste areng ning protestida pea kohustusliku õigusliku suhte vastu.
|
|
