Autorsus ja autoriõigus koolides (et)

Kirjutis on avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandes.

Kolmapäevases EPL-is oli võimalik lugeda arvamustoimetaja Riin Aljase kogemusi autorsus- ja privaatsusküsimustest koolides. Aljas keskendus oma kirjutises isikuandmete kaitse seadusele, mina käsitlen autoriõiguse seadust (AutÕS) ning toon tõendeid, et täna pole olukord sugugi parem kui aastal 2007.

Alustagem põhilisest: 1) kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele tekib autoriõigus (AutÕS § 4 lg 1) ning teose autoriõigusega kaitstust eeldatakse (AutÕS § 4 lg 6); 2) autori isiklike õiguste hulka kuuluvad muuhulgas õigus autorsusele ja autorinimele (AutÕS § 12 lk-d 1 & 2) ning õigus teose avalikustamisele (AutÕS § 12 lg 6); 3) autori varaliste õiguste hulka kuuluvad muuhulgas õigus teose reprodutseerimisele (AutÕS § 13 lg 1), õigus teose levitamisele (AutÕS § 13 lg 2), õigus teose eksponeerimisele (AutÕS § 13 lg 6); 4) isiklikud õigused on võõrandamatud, varalised õigused on võõrandatavad; 5) AutÕS § 19 ja § 22 lubavad haridusasutustel teatud tingimustel mõnest AutÕS sättest kõrvale kalduda.

Kui eelmine lõik lühidalt kokku võtta, siis teose autoriõigus kuulub teose autorile ning haridusasutused võivad mõnest AutÕS sättest kõrvale kalduda. Mida haridusasutus tohib teha?

AutÕS § 19 lõige 1 lubab õiguspäraselt avaldatud teoseid motiveeritud mahus tsiteerida/refereerida, lõige 2 lubab õiguspäraselt avaldatud teost kasutada illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus, lõige 3 lubab õiguspäraselt avaldatud teost reprodutseerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.

AutÕS § 22 lubab autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta õppeasutuses teost avalikult esitada.

Ehk juhul, kui teos on õiguspäraselt avaldatud, saab õppeasutus teosest vajalikul hulgal koopiad teha ja kasutada teost illustreeriva materjalina, seda tingimusel, et näidatakse ära teose autori nimi (kui see on teosel näidatud), teose nimetus ning avaldamisallikas. Kõik, seega ka õppeasutused, võivad eelmainitud tingimustel ka motiveeritud mahus teoseid tsiteerida/refereerida, kusjuures tuleb jälgida, et teose kui terviku mõte antakse edasi õigesti.

Autoriõiguse seadusest ent ei ole võimalik leida sätteid, mis lubaks õppeasutusel või õpetajal teoseid omaalgatuslikult avaldada. Samuti pole võimalik leida sätteid, mis lubaks teoseid autori varaliste õiguste teostaja nõusolekuta eksponeerida või levitada.

Selliseks tegevuseks tuleb saada autori nõusolek. Alaealise autori puhul on kindlam küsida nõusolek autori seaduslikult esindajalt, kuna vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele võib juhtuda, et alaealisega tehtud tehing osutub hiljem õigustühiseks. (Siinkirjutaja arvates peaks alaealisel olema võime iseseisvalt oma teose kasutamist lubada ja seetõttu tuleks seadusandlust muuta.)

Autoriõigust teosele ei ole koolil võimalik omandada nii, nagu Tallinna Reaalkool seda teha proovib: punkt kodukorras, mis väidab, “[...] õpetaja juhendamisel tehtud tööd on õpetaja omand ning nende levitamine ilma õpetajapoolse nõusolekuta on keelatud” (Reaalkooli kodukord õpilasele, p 15), on naeruväärne. Esiteks ei suuda ühegi kooli kodukord üle kirjutada seadusi ning teiseks oleks selline korraldus kahtlane isegi seadusena kehtestatult: põhiseadus (PS) sätestab autorile võõrandamatu õiguse oma loomingule (PS § 39) ning igaühele õiguse haridusele (PS § 37). Küll aga kuulub seadusandja pädevusse autoriõiguse ulatuse kehtestamine ehk võimalus autoriõiguse sisu või ajalist kestvust vähendada on siseriiklikul tasandil olemas. (Eesti on kahjuks seotud mitmete rahvusvaheliste lepingutega, mis piiravad praktikas seda võimalust.)

Autoriõiguse seadus näeb autori isiklike ja varaliste õiguste rikkumise eest ette ka kopsakad trahvid: füüsilist isikut võib mõlema teo eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, juriidilist isikut rahatrahviga kuni 32000€ (AutÕS § 813 & 814). Lisaks võib õiguste omaja nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

Julgen väita, et Eestis on õppeasutustel autoriõiguse seaduse täitmisega probleeme. See väide pole pahatahtlik irvitamine, vaid viib lihtsalt loogilise küsimuseni: kui meie haridusasutused ei suuda autoriõiguse seadust täita, siis kuidas peaksid seda tegema meie noored? Kas selles valguses polnud mitte naiivne oodata, et nn Eesti suurim netipiraat Kristjan Luik sai autoriõiguse seadusest aru? On ütlematagi selge, et autoriõiguse seadus vajab kärpimist nii oma kaitseala ulatuse, ajalise kestvuse kui ka normilise keerukuse osas.

Siinkirjutaja on MTÜ Piraadipartei liige, kes esindab isiklikke seisukohti, mitte jurist. Seega ei tuleks käesolevat kirjutist võtta õigusliku nõuna, vaid lihtsa poliitilise arvamusena. Ka ei tuleks käesolevast kirjutisest lugeda välja muud kui toetust autori õigusele ise otsustada, millal ja mis nime all ta oma teose avaldab, ning üleskutset seadusandlust parendada. Muus osas proovib käesolev kirjutis juhtida tähelepanu asjaolule, et seaduseid, olenemata nende mõistlikkusest, tuleb rakendada ühetaoliselt. Kui seadust peab täitma vaene netipiraat, siis peab seadust täitma ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus.

12 aastat, ent meeleavaldust ikka organiseerida ei oska…? (et)

Täna lõppeb mul kaksteist aastat kooli. Sellest viimase aasta olen olnud jõudu mööda aktiivne Interneti-vabaduse ja vaba tarkvara eest võitlevates kodanikuühendustes, millest ühel on soov kasvada erakonnaks. Enamiku sellest ajast olen lihtsalt tundnud kooli suhtes ükskõiksust, kuid viimasel ajal tundub mulle, et PGSi esimestes paragrahvides leiduv pläma õpilase kujundamisest isiksuseks, kes suudab end teostada avalikus elus, ongi pläma, sõna otseses mõttes.

Murdepunktiks oli minu jaoks üheksas juuni ja sellele eelnenud nädal. Nimelt proovisin sel ajal koos mõttekaaslasega Piraadiparteist korraldada ACTA-vastast (ACTA on vastuoluline leping, millega soovitakse reguleerida erinevaid “intellektuaalomandi” valdkondi) meeleavaldust: uurisime avaliku koosoleku seadust, kutsusime inimesi Facebookis üles protestima, registreerisime meeleavalduse nõuetekohaselt linnavalitsuses, andsin selgitusi EPLi ajakirjanikule, kirjutasin EPLile ACTA-vastase arvamusloo. Muidugi viisime meeleavalduse ka läbi, ent kohale tuli inimesi umbes nelikümmend – oodatava saja viiekümne asemel. Veebruarikuistest hiidprotestidest pole mõtet rääkidagi. Delfi suutis teha väikesest osavõtjate arvust järelduse, et teema pole enam oluline. Mõned inimesed kaebasid, et polnud asjast midagi kuulnud. Esimese meeleavalduse kohta ei kukkunud võib-olla kõige hullemini välja, kuid rahul ma ka polnud.

Analüüsides rahulolematuse tõttu enda tegevus(etus)t ja meeleavalduse tagajärgi, mõistsin, et organisatoorses tegevuses oli puudujääke: korraldamisotsus sai vastu võetud liiga hilja (viis päeva varem) ja meediasuhtlus oli minimaalne: EPL ise uuris, kas ma korraldan midagi, mitte meie ei saatnud välja pressiteateid jm vajalikku; ruupori saime viimasel hetkel Facebookis küsides (aitäh, hr Ahto Külvet!)… Ühest küljest tean nüüd, et need on asjad millele meeleavaldust organiseerides tähelepanu pöörata. Teisalt arvan, et kaksteist aastat kooli on olnud pisut kasutud.

Võib ju olla tore ühiskonnaõpetuse tunnist teada, et Eestis pole topeltkodakondsus lubatud, ent kui topeltkodakondsus ei takista kedagi Eesti Panga presidendiks saamast ning kelleltki sünniga omandatud kodakondsust võtta ei saa, siis oleks võinud selle asemel õpetada midagi praktilist, mis aitaks aktiivne kodanik olla. Võib-olla oleks mõistlik tutvustada sedasama avaliku koosoleku seadust ning õpetada inimesi suhtlema? Linnavalitsuse, meedia ja potentsiaalsete protestijatega. Printsiipide tasemel oleks seda täiesti sobilik teha ühiskonnaõpetuse tunnis.

Printsiipe võiks omakorda ainetevahelise lõimumise mõttes toetada praktiline õpetus eesti keele tunnis – oskus kirjutada pressiteateid, arvamuslugusid ning üleskutseid tundub olulisem kui oskus produtseerida kirjand. Uue eesti keele eksamiga, mis oli õnneks oluliselt parem kui katseeksamid (aitäh, REKK!), on võetud suund teksti mõistmisele, kuid see pole piisav: PGSi esimeste paragrahvide eesmärkide-ülesannete pläma nõuab minu hinnangul, et koolilõpetaja oleks mitte ainult võimeline tekste mõistma, vaid neid ka ise looma.

Seoses tekstiloomega saaks jällegi ühiskonnaõpetuse tunnis käsitleda autoriõiguse seadusega seotud probleemistikku, millest noortel tundub olevat vaid hägune arusaam. Samas puudutab autoriõiguse seadus tänapäeval meid kõiki (millal vajutas kallis lugeja Facebookis viimati nuppu ‘jaga’?) ning natukene põhjalikum autoriõiguse seaduse tundmine tuleb kasuks ka kõrgkoolis, kus tõenäoliselt refereerimise-tsiteerimiseta ei pääse. Tõenäoliselt arendaks autoriõiguse seaduse põhjalikum käsitlus ka ühiskondlikku diskussiooni autoriõiguse sobiva sisulise ulatuse ja ajalise kestuse üle, mille võiks kanda üle filosoofia- või ajalootundidesse (“ja/või” mittekasutus, mida võib-olla mõni siin näha oleks soovinud, kuulub omakorda matemaatika-, informaatika- ja filosoofiatundidesse). Sellistes diskussioonides paratamatult üles kerkivad copyleft litsentsid ent peaksid kuuluma samavõrd ka informaatika- ja kirjandustundidesse. Mõni autor soovib õnneks lihtsalt jagada!

Muudatused looks soodsad tingimused nii tulevaste protestiorganisaatorite kui ka autoriõiguse vaidluste vasaku ja parema poole esindajate kujunemiseks. Aktiivne poliitiline diskussioon on aga terve ühiskonna tunnus. Igal ajastul on olnud oma võitlus – meil on selleks nüüd infovabadus – ja kool võiks luua eeldused võiduka lõpu jaoks. Nii võiks isegi juhtuda, et pärast kahtteist aastat oskab mõni inimene meeleavaldusi organiseerida. Seniks aga so long and thanks for all the fish.

FSFE PDF readers sprint at Akademy 2012

On July 4th, I will host a PDF readers sprint in Tallinn, Estonia, at Akademy 2012, the KDE summit. Everyone is invited to partake and help locate, remove, and replace advertisements for proprietary software on the websites of public bodies.

The event is part of FSFE’s effort to stop public bodies from restricting the users’ freedom and unfairly distorting the competition in favour of certain proprietary software makers. As part of the event, participants will be introduced to finding offending sites, contacting offending sites, listing offending sites on the FSFE web site, and keeping track of responses to the memoranda to offenders.

There are no prerequisites to participate. However, if possible, participants should bring along a working laptop in order to search for offending sites. Up-to-date knowledge of the laws regarding the obligation to reply to memoranda (does such an obligation exist, what language must be used for the memorandum, whether the sender must be a citizen of the country, length of the response period, etc) in each participant’s home country would be useful too.

Participants are asked to register for Akademy beforehand, and I would appreciate getting a heads up at repentinus at fsfe dot org. All questions should also be directed at me using the e-mail address given above.

The event will be held on the 4th of July in the Estonian IT College, room 227 from 4PM to (presumably) 6PM local time. Information regarding the venue and travelling there can be found on the Akademy website.

Miks nõuda ACTA tagasilükkamist? (et)

Toimetatud versioon on avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandes.

Sellel laupäeval (9.6) on taaskord oodatud kõik inimesed nii Eestis kui ka Euroopas avaldama meelt ACTA vastu. Kuigi on palju räägitud sellest, et ACTA vastu protestitakse ning et ACTA on paha, soovin siiski üle korrata, miks ma pean vajalikuks ACTA vastu meelt avaldada, miks ma kutsun inimesi üles seda tegema – protestimine protestimise pärast pole vist kellegi ettekujutus heast vaba aja veetmise viisist.

Minu jaoks jagunevad ACTA probleemid laias laastus neljaks: esiteks läbirääkimiste läbiviimise viis, teiseks kõiksugu “intellektuaalomandi” reguleerimine samade sätetega – erinevatel “intellektuaalomandi” liikidel on erinevad eesmärgid, kolmandaks ACTA jõustudes sellega liitunud riikide süvenenud võimetus ise “intellektuaalomandi” valdkonda reguleerida ning neljandaks disproportsionaalsus.

Esiteks on ACTA läbirääkimised viidud läbi moel, mis ei kaasanud avalikkust ega Interneti-kasutajaid, kultuuritarbijaid ja iseseisvaid autoreid esindavaid organisatsioone. See-eest meelelahutustööstuse esindusorganisatsioonid olid kaasatud. Kui eesmärgiks oli õiglane leping, siis peaks siililegi selge olema, et selline asjade käik ei saa proportsionaalset lepingut produtseerida. Ehk ACTA tuleks tagasi lükata juba seetõttu, et läbirääkimised on viidud läbi moel, mis ei kaasanud suurt osa isikutest, kelle huve ACTA kahjustab. Samuti kasutab leping terminoloogiat, millel pole üldtunnustatud juriidilist tähendust.

Teine põhimõtteline probleem ACTA juures on asjaolu, et ACTA proovib reguleerida nii autoriõiguseid kui ka kaubamärke, lüüa ohtlikke võltsravimeid kui ka arengumaades toodetud geneerilisi ravimeid ühe ja sama vitsaga. Kaubamärgi mõte on kaitsta tarbijat, aidata tarbijal eristada kaupa, mida ta peab kvaliteetseks, kaubast, mille kohta tal puudub arvamus. Autoriõiguse mõte oli küll kunagi ergutada autoreid rohkem looma, ent meelelahutustööstuse retoorikast on selge, et tänapäeval on autoriõiguse eesmärgiks saanud (autorile-)õiguste omajale kasumi tootmine. On selge, et niivõrd erinevate eesmärkidega valdkondi peaks reguleerima erinevalt, arvestades mõlema valdkonna spetsiifikat. Samavõrd ilmne peaks olema, et geneeriline ravim ehk patenteeritud ravimi odavam koopia, mille odavus tuleneb asjaolust, et ravim pole tootjariigis patenteeritud, on midagi muud kui “ravim”, mille koostist ei tea jumal ka mitte ning mis on potentsiaalne mürk.

Kolmandaks areneb koos Internetiga ka arusaam autoriõigusest, mis tähendab, et riikidele peaks jääma võimalus ise autoriõiguse ulatust reguleerida. Kui Eesti peaks jõudma kunagi arusaamale, et digitaalsed piirangumeetmed on absurdsed, siis ei vaja me seotust järjekordse lepinguga, mis ei lase meil nendest mööda hiilimise keelustamisest loobuda. Kui minu vanaisa sai raamatuid sõpradele laenata nii mitu korda kui soovis, siis miks ei peaks mina seda saama teha? Kui ma ostan Ameerikast DVD, siis mis imelikul põhjusel peaks selle vaatamine Eestis piiratud olema? Ei saa pidada normaalseks näiteks olukorda, kus vabavaralise meediamängija VLC levitamine ja kasutamine võib muutuda võimatuks – ka VLC autorid on autorid ning ka neil peab säilima õigus otsustada ise, millise meediamängija nad teevad. Olukord, kus sisuliselt mittetoimiva tehnilise piirangumeetme, mida DVD regioonide süsteem on, tööle rakendamiseks peavad kõik DVDsid mängida soovivad programmid implementeerima vigu, pole aktsepteeritav. Jah, just nimelt vigu, kuna võimalus DVDd mitte mängida pole kasutaja vaatepunktist võimalus.

Neljandaks tekib lihtsalt küsimus, kas kriminaalkaristus on sobilik karistus inimesele, kes Euroopale omase kristliku moraali kohaselt eelistab andmist võtmisele, või programmeerijale, kes ei saa teisiti, kui peab meelelahutustööstuse loodud pusle lahendama ning näitama ka teistele, kuidas seda teha? Tuletan meelde, et meie suurepärases õigusriigis saab kõiksugu muude tegude eest juba praegu ebaproportsionaalseid karistusi: netipiraat Kristjan Luigele mõisteti informatsiooni jagamise eest kaheksa kuud tingimisi vangistust (ei ole täitmisele pööratud), ent politseinike ründamise eest on võimalik pääseda aastase tingimisi vangistusega (seni täitmisele pööramata) või kehva õnne korral saada koos varasema karistusega kaks aastat vangistust (Kohus määras politseile vastuhakkajatele karistused, Sakala veebiväljaanne, 07.06.2012).

Minu jaoks pole küsimustki, kas eelkirjeldet õigusloome viis on võimalik heaks kiita, kas arengumaade elanikel on ka õigus ravimitele, kas autoriõigus peaks toetama vaid puslede (digitaalsed piirangumeetmed) väljamõtlejaid või ka nende lahendajaid ega kumb on tõeline kuritegu: kas politseinike peksmine või informatsiooni jagamine. Oma seisukohta kavatsengi väljendada sellel laupäeval, nõudes, et Euroopa Parlament ACTA tagasi lükkab, ning ma olen kindel, et sarnane või identne seisukoht on veel mitmel teisel Eesti Interneti-kasutajal, kes on lubanud laupäeval ACTA vastu välja astuda.

LinuxTag Akademy 2012

Recently I had a chance to visit Berlin – LinuxTag and FSFE’s GPL compliance workshop took place there –, and thus I was able to meet, and I met, a lot of great people associated with Free Software. My stay in Berlin was wonderful (especially c-base and the night we had there), and I definitely want to go back next year, if not sooner. This paragraph serves both as a thank-you to all of the great people I met in Berlin (even if I do not remember all of your names any more) and as a reminder that Free Software gatherings are fun, which brings me to the real purpose of this post:

I am going to Akademy 2012.

Yes, Akademy 2012, the KDE summit, will take place in Estonia, and thus everyone has a reason to visit Tallinn later this year. Yes, everyone, as one need not be a KDE user to attend (I am not). The program contains sessions that can be of interest to anyone interested in Free Software community management, and the BOFs are bound to provide something for everyone. Furthermore, any FSFE Fellow or an active volunteer is always welcome to contact me personally, and is bound to receive a few hours of my time to discuss Free Software or explore the city of Tallinn.

KDE is also looking for volunteers. Furthermore, if someone has first-hand knowledge of places to go out to in Tallinn, feel free to contribute to the wiki. Otherwise I will be forced to rely on review sites to help compile the database. Also, I have couple of ideas for BOFs/workshops I would appreciate input on, but they will have to wait until I will have discussed them with the team. However, I am confident they would be interesting to a wider audience.

So, I am looking forward to seeing some of the readers of FSFE planet (en) in Tallinn. And we are going to have fun time, are we not?

Haridussüsteemist politseiriiki? (et)

Toimetatud versioon sellest kirjutisest avaldati ka Õpetajate Lehes. Siin on originaal (kui mälu ei peta), kus sõna “spetsiifiline” on asendatud sõnaga “konkreetne”, et vähendada lokkavat ameerikalikku keelekasutust.

Aegade algusest peale on mõistetud, et mingi vanuseni tuleb noori ühiskonnaliikmeid õpetada, kasvatada ja kontrollida rohkem kui vanu. See on täiesti normaalne: noor ühiskonnaliige teab esialgu paratamatult vähem kui vanemad ühiskonnaliikmed. Kasvatustegevuse eesmärgiks on muidugi olnud täisväärtusliku ühiskonnaliikme kujundamine. Enamasti ollakse seejuures arvamusel, et noore inimese kasvatamine peaks olema tema vanemate ülesanne ning ühiskond peaks sekkuma vaid juhul, kui vanem oma ülesannetega toime ei tule.

Olles abiturient, lugesin mõnda aega tagasi nii õuduse kui ka kergendusega Postimehest Mihkel Tombergi kirjutist (PM Online, 30.04.2012, Mihkel Tomberg: kas reeglite täitmist võib kontrollida vahendeid valimata?) narkoreidist tema kooli. Õudusega, kuna kirjeldati stseeni, mida ei kohta küll klassikalises George Orwelli düstoopias “1984”, ent mis ei erine palju tänapäevasest düstoopiast “Väike vend” (“Little Brother”, Cory Doctorow). Kergendusega, kuna minu kooliaja jooksul on politsei tegelenud harimisega, mitte ahistamisega. Kuid enim valdas mind hämmastus. Kuidas saavad lapsevanemad aktsepteerida oma võsukeste massilist kurjategijatena kohtlemist? Kuidas saavad vanemad aktsepteerida üle nende peade minemist? Kuidas selline tegevus toetab kooli ülesandeid? Kas selliste reididega ei kasvatata hoopis mitte tulevaseid politseiriigi alamaid? On see kõik üldse legaalne?

Mulle tundub, et enamikul vanematest on oma lapsega üldiselt usalduslik suhe. Kui seda usaldust ei kuritarvitata (kuritarvitamisega vahele ei jääda), eeldab enamik vanemaid ilmselt, et nende võsuke on korralik inimene, kes millegi ebaseaduslikuga ei tegele. Kuid kui laps on korralik inimene, kes millegi ebaseaduslikuga ei tegele, siis kuidas me aktsepteerime seda, et laps pannakse seaduse jõuga kooli ning edasi koheldakse teda koolis, kust põhikoolilaps lahkuda ei saa, politsei poolt kurjategijana? Just nimelt kurjategijana, kuna täiskasvanutele me tänavatel ega töökohtades massilist kontrolli koertega ei tee – kontrollime vaid põhjendatud kahtluse korral konkreetset indiviidi.

Mõeldes kõnekäänule, lapse töö on õppimine, turgatab pähe järjekordne veidrus. Me ei lubaks tungida politseil oma töökohta ning seal koertega kontrollida kõiki töötajaid, ega nad pole narkootikume tarbinud. Me oleme põhiseadusega sellise tegevuse lubanud vaid seadusega sätestatud juhtudel “avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses”. Pole küll võrreldav Ameerika Ühendriikide neljanda konstitutsiooniparandusega, ent turvalist töökeskkonda me rikkuda ei luba. Miks peaksime seda lubama kaitsetute laste puhul?

Lapsevanemate kriitiliste reaktsioonide puudumine tõstatab veel küsimuse, miks arvab politsei, et vanemad ei taha oma lapsi ise kasvatada? Üldine järelvalve laste üle peaks olema ikka vanema pädevus; ühiskond ei peaks politseil laskma ennetavalt lapsi massiliselt kontrollida. Politsei võiks sekkuda, kui on põhjendatud kahtlus konkreetse lapse poolt toime pandud õigusrikkumise kohta – konkreetne kahtlus, et vanem pole oma tööga hakkama saanud. Massiline laste kontrollimine politseireididega peaks olema igale lapsevanemale solvav.

Oleks huvitav ka teada, kas politsei korraldab taolisi reide ka gümnaasiumiklassidesse – gümnaasiumiõpilastel pole seaduslikku kohustust oma aega koolis veeta ning kui põhjendatud kahtlust pole, siis oleks äärmiselt huvitav näha, mida politseinikud teeksid, kui keegi otsustaks nende sisenedes minema kõndida.

Kuigi politsei tegevuse ja põhiseaduse mõtte vahel võib näha kääre, pole politsei peamine, kelle tegevust kriitiliselt vaadata tuleks. Nimelt kutsutakse politsei õpilasi kontrollima ikkagi kooli poolt. Seega peaksime me eelneva puhul imestama, miks ei ole mõni lapsevanem nõudnud, et oma tööga mitterahuldavalt hakkama saanud või siis lihtsalt politseiriigile alamaid kasvatava kooli juhtkonda välja ei vahetata?

Kui oli põhjust õigusrikkujaid massiliselt otsida, siis ei olnud kool ilmselgelt oma kasvatavat funktsiooni täitnud.

Kui ei olnud põhjust õigusrikkujaid massiliselt otsida, siis ei ole kool samuti täitnud oma ülesandeid: PGSi järgi kuulub põhikooli kohustuste hulka turvalise ja arendava õppekeskkonna loomine (§ 4) ning gümnaasiumi kohustuste hulka noore ettevalmistamine ühiskonna eest vastutava kodanikuna (§ 5), kuid koolikeskkond, kus toimuvad politseireidid, pole arendav ega turvaline ning ei kujunda kellestki vastutustundlikku kodanikku, vaid hoopis politseiriigi alamaid. Harjutades õpilased võimalikult varakult sellega, et neid koheldakse kui pätte, pole hiljem oodata, et nad kujutaks ette teistsuguseid võimalusi seaduste jõustamiseks; võimalusi, mida meie peame iseenesestmõistetavaks ning mille puhul on protsessi lahutamatuteks osadeks süütuse presumptsioon ja järelvalve politseiasutuste tegevuse üle. PGSi järgi ent peaks üldhariduskoolis oluliseks pidama väärtuseid, “mis tulenevad Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest” (§ 3).

Äkki oleks parem, kui me ei kohtleks õpilasi kurjategijatena? Kui kohelda õpilasi inimestena, kelle puhul kehtib samuti süütuse presumptsioon ning keda ei kontrollita kui pätikarja, siis võib loota, et koolidel õnnestub õpilastest kujundada isiksused, kes austavad meie põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning EL alusdokumentides nimetatud eetilisi põhimõtteid. Nõudkem koolidelt ka edaspidi õpilaste inimlikku kohtlemist, mis meile endile osaks on saanud või oleks pidanud saama, ning kujundagem neist seeläbi isiksused, kes hoolivad põhiõigustest. Lootkem ka, et mõni põhiõiguste kaitsega tegelev asutus pöörab tähelepanu ka õpilaste põhiõiguste tagamisele.

Müüt eesti kultuurist ehk Eesti kultuur on enesemääratlus eestlastena (et)

Eesti keele eksam 2012… Minu arutlus eesti kultuuri tuleviku teemal. Esimene pealkiri on uus ja mõnd kohta pisut muudetud.

Millest koosneb eesti kultuur? Rahvusromantiku meeles on olulised komponendid ajalooline rahvas, keel, kannatus, heroilised lahingud. Realisti arvates koosneb eesti kultuur arusaamast, et meil on oma kultuur. Mis seda “palju kannatanud rahva” kultuuri ees ootab?

Tänase eesti kultuuri lahutamatuks osaks peetakse Eesti riiki, teda peetakse pühaks ning tema vajalikkuses ja pühaduses ei kahelda. Ent kui kaua on “püha Eesti isamaa”, kelle “põue tahan heita ma kord viimse unele”, olemas olnud? 2012 miinus 1918, vähem kui sada aastat ning suure osa sellest ajast olime de facto okupeeritud. Kuna eesti kultuuri juuri tavatsetakse otsida 13. sajandist, ei saa Eestit kuidagi eesti kultuuri aluseks pidada. Pigem tuleks õigeks pidada Jaan Kaplinski arusaama, et tänase eesti kultuuri küpsust näitaks see, kui meil oleks oma ultraortodoksid, kes eitaksid Eesti riiki ning hoiaksid jäärapäiselt kinni vanadest kommetest, täpselt nagu Iisraelis. On võimalik, et kunagi kasvavad mõned sellised välja Maavalla Koja ridadest; tegu oleks ilmeka näitega sellest, et meie kultuur on konstruktivistlik (Maavalla Koda koondab maa- ja taarausulisi ning usundiloolaste väitel on neil eesti muinasusundiga tegelikult üsna vähe pistmist, kuna viimase kohta pole suurt midagi teada) ning muutuv, et üks meie kultuuri alustaladest pole üldsegi meie kultuuri alustala.

Eesti keel on teine piilar, mille vajalikkuses kahtlemine ja puhtuse eitamine on rüve. Sellel suhtumisel on vaid üks häda: enne 18. sajandit eesti keelt kui sellist polnud, olid lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Põhjaeesti keelest kujunes eesti keel, kuhu lisandus aja jooksul lõunaeesti keelendeid, tänu Anton Thor Helle põhjaeestikeelsele piiblitõlkele, mis ilmus 18. sajandi alguses. Kuid asjaolu, et lõuna- ja põhjaeestlus sulandusid, ei hävitanud üht ega teist – vähemalt seni pole Maa-amet ja Keeleinspektsioon suutnud lõunaeestikeelsetest kohanimedest lahti saada. Mõne aasta oleme meie, lõunaeestlased, ka veel eestlased. Mis siis saab, ei tea. Ent ilmselt oleme ka pärast nende põhjaeestistamist lõunaeestlased, eestlased ja eurooplased, kes tunnevad ladinapärast “infrastruktuuri”, angloameerika “okeid” ja itaalia “paparatsot”, ning asjaolu, et oleme saanud eurooplasteks, pole meilt viinud eesti kultuuri. Täpselt samuti oleksime soovi korral eestlased, kui kohanimed oleksid inglisekeelsed.

Tõsise eestlase lemmikteema on täna aga kannatus, mis järgnes muistsele vabadusvõitlusele. Nimelt on muistne vabadusvõitlus meie “Gilgameš”, meie “Kalevala”, meie “Kalevipoeg” – müüt, mis peaks andma meile ühise vaenlase ja seeläbi meid ühendama. Alguses tehti vaenlane sakstest, kes võrdsustati sakslastega, ning ohver talupojast, kes võrdsustati eestlasega. Pärast Vabadussõda ja punaokupatsiooni on vaenlaseks venelased. Vaenlaseks, keda tuleb vihata, tõrjuda ja karta. Vaenlaseks, kelle assimileerimiseks oleme suurte silmade tõttu nõus trampima jalge alla meie endi põhiseaduse. (Kultuurautonoomia ning õigus vähemusrahvuse õppeasutuses kasutada õppekeelena keelt, mis pole eesti keel, on ilmselt teoreetilised…) Koletiseks, kellega võideldes oleme ise muutumas koletisteks. Aga äkki on parem Friedrich Wilhelm Nietzsche hoiatust kuulata ning hoolitseda, et me ei muutuks koletisega võideldes ise koletiseks? Lihtsaim võimalus selleks on kohelda venelasi võrdväärsete partneritena. Kui seetõttu peaks eestlus hävinema, oleksime ikkagi võitnud: oleksime rahvana asendanud orjamoraali isandamoraaliga. Ning eestlus ei hävineks, kuna kultuur on nagu energia, mis ei hävine, mida ei teki juurde, mis läheb vaid ühest olekust teise, ühelt kehalt teisele.

Kultuur pole betooni valatud. Kultuurid muutuvad, hääbuvad ja sünnivad ning kõik need protsessid on täiesti loomulikud. Tuletades termineid Richard Dawkinsi mõistest “meem”, võib väita, et memeetiline surm on sama loomulik kui (fülo)geneetiline surm. Ka kultuuri puhul on alalhoiuinstinkt loomulik nagu loomadeski, ent nagu me suudame vajadusel sõtta minna või sooritada enesetapu, et kindlustada oma järglaste ehk geenide püsimajäämine, ning loobuda vääradest ideedest, suudame loobuda ka kultuurist, kui see peaks muutuma ahistavaks. Memeetilises evolutsioonis on üks kultuur nagu pusletükk: pannes kaks kultuuri kokku, võime saada midagi uut ja palju täiuslikumat ning esialgsed kultuurid ei lähe kaduma, mitte päriselt.

Võttes eesti kultuurilt tema kolm tugisammast, tema kolonnaadi, näeme, et ta koosneb vaid eestlaste endi määratlusest, et meil on oma kultuur. Kui kahe sajandi pärast elavad siin eestivenelased, kes räägivad hiina keelt, kasutavad inglise nimesid ning ei tea midagi muistsest vabadusvõitlusest, ent identifitseerivad end eestlastena, elab eesti kultuur edasi. Ta on lihtsalt täiskasvanuks saanud. Ent puberteedist väljakasvamiseks piisab juba sellest, et lõpetame riigi ja keele praeguse kuju kummardamise ning aktsepteerime teiste kultuuride mõju.

Google has become a little pervert

Google has invented a new language – Googlerese –, and they claim it to be the best possible language. And I have to agree to a certain extent: Googlerese is the second best possible language (the first being ROT-13 obviously) to express naughty perverted thoughts. During the Code Jam Google harassed me with the following sentences (translated into English for your convenience):

  • Case #8: next time wont you sing with me
  • Case #12: right i forgot here in the states you call it a sausage in the mouth
  • Case #14: you know you want to
  • Case #19: oh nooooo goggalor is headed for the orphanage
  • Case #20: oh my god lets make out
  • Case #21: oh yeah alright were gonna shake it up with the party bear tonight
  • Case #22: i have bested fruit spike and moon now i shall best you the guy
  • Case #23: you pissed off the chicken lady

While most of the sexual innuendo and unwanted attention from Google can be understood – the search engine has achieved sentience, and now happens to be madly in love with me –, #19 appears to be more sinister, and probably should be reported to the authorities. Any experience reporting sentient search engines to the feds?

If you participated in the Code Jam qualification round, please share the love in the comments.

Ainuõigele meetodile ja tulemustele pretendeeriv teadus on ideoloogia ning tuleb seega lahutada riigist, muu hulgas ka haridusest (Paul Feyerabend, Against Method) (et)

Tegu on filosoofiaolümpiaadi eelvooru esseega.

Feyerabendi tsitaat sisaldab endas kaht väidet: 1) teadus on ideoloogia; 2) ideoloogiad tuleb lahutada riigist. Esimene väide on küll tõene, ent kas sel on ka mingeid traagilisi tagajärgi? Ilmselt mitte. Teine väide on sügav usu küsimus, kuid igasuguse ideoloogia lahutamine riigist viib riigi hukuni.

Teadus on ideoloogia

Wiktionary väidab, et ἰδέα tähendab välimust, vormi, tüüpi, sorti, klassi ja stiili.[1] Sõnale λόγος pakub ta tähenduseks öeldut või öeldavat: sõna, lauset, kõne, juttu, väitlust; mõeldut või mõeldavat: põhj(end)ust, mõttekäiku, arvutust, arusaama; selgitust; teemat; jumalasõna.[2] Sõna ιδεολογία saab tähenduseks aga doktriini, ideekogumiku, printsiibid.[3] Seega ideoloogia kõige laiemas mõttes on igasugune klassifitseerimine, argumenteerimine, eneseväljendus – mõtlemine.

Mis on aga teadus? Teadus on üks kultuurse mõtlemise vorme, mis võtab eelduseks mingisuguse inimkonnale ühise reaalsuse eksistentsi, mille kohta on võimalik korduvate katsete tulemusel järeldusi teha. Samuti on (loodus)teaduse alustalaks seisukoht, et (loodus)seadused on universaalsed. Veel võetakse aluseks matemaatilisest statistikast suurte arvude seadus ning leitakse, et induktiivne järeldamine, kausaalne seos, aeg, mateeria jt üldtunnustatud kontseptsioonid eksisteerivad. Kogu kompott kokku on ilmselgelt ideoloogia, aga mis siis?

Teaduseideoloogia vs religiooniideoloogia

Kui religioon on üldiselt tsiviliseeritud riikides vähemalt formaalselt riigist lahutatud, siis miks teadus seda pole? Religioonid pole üldtunnustatud: mida usub üks, ei usu teine; mida usub teine, ei usu esimene – seega edendades üht usku, solvame me teise esindajaid. Näiteks solvab mõnd Eesti ateistist sekularisti teismi propageerimine Eesti hümnis.[4] Miks see nii on?

Religioon toimib vaid uskuja jaoks, on tõene vaid uskuja jaoks. Usklik võib jumala poole pöördudes abi leida – muidugi ta võib ka mitte leida –, ent ateist ei leia abi jumalast, saientoloog ei leia abi Jahvest, kristlane Zeusist, viiking Xenust – usust võib leida abi vaid see, kes usub. Kui usust leiab abi keegi, kes ei usu, siis on ta uskuma hakkanud. Religiooni tõesust on äärmiselt raske demonstreerida inimesele, kes ei usu, sest selline inimene leiab nähtusele teistsuguse seletuse. Vältimaks rahva lõhestamist on seetõttu otsustatud, et modernses liberaaldemokraatias võiks kirik ja riik lahus olla.

Teadusega on lood kahjuks teistsugused. Rahva enamus nõustub, et on olemas reaalsus, ning isegi kui enamus eksib, siis minu solipsistlikes eneseillussioonides on teadus seni töötanud. “Normaalsed inimesed” ei kahtle selles, see oleks nagu kaht tüüpi lõpmatuste olemasolu tõestamine, leides, et üht tüüpi lõpmatus on teisest suurem. Ning olenemata reaalsuse olemasolu tõesusest või mittetõesusest, kehtib siin omamoodi Pascali kihlvedu: usun, elan õndsas poolvabaduses; ei usu, lõpetan tõenäoliselt hullumajas. Ning olgem ausad, kui paljud meist ikka sooviksid olla Georg Cantorid?

Rahvas leiab veel, et eksisteerib ka mateeria. Seda on võimalik inimesel ka mõista: erinevalt Berkeleyst või Kanti das Ding an sichist tuleb selleks mateeriat lihtsalt käsitleda signaalina – sellena, mis annab mulle das Ding für michi. Ning see ei pruugi olla das Ding an sich. Meenutagem Morpheuse ja Neo dialoogi filmis The Matrix teemal, mis on reaalsus.

Oluliselt mõistmatum on rahva arusaam kausaalse seose olemasolust, kuna nagu Hume juba tähele pani, siis pole keegi veel kausaalset seost oma silmaga näinud: täheldatakse ikka üht sündmust ja siis teist, mitte nende vahelist seost. Das Ding für sie võib ju usu tõttu eksisteerida, ent tõestada kausaalset seost pole võimalik. Ning teadmine võiks olla tõestatav – muidu pole ta teiste jaoks omandatav.

Samavõrd segane on arusaam, et induktiivne lähenemine suudab paljastada tõe: see, et midagi juhtus sada korda järjest ühel moel, ei tähenda kuidagi, et nii juhtub ta ka järgmine kord, olenemata sellest, mida matemaatika väidab. Suurte arvude seadus on iseenesest küll usaldusväärne ja hästi tõestatud, ent kantiaanlikult lähenedes leiame, et analüütiliselt pole võimalik väita midagi selle kohta, millised on die Dinge an sich. Rahva haritum osa teab, et hoolimata sellest, et eukleidiline geomeetria on igapäevaselt Maal kasutuses, ei kirjelda see adekvaatselt geomeetrilisi kujundeid Maa pinnal. Sama moodi teatakse, et Anselmi ontoloogiline jumalatõestus on kõigest tautoloogia. Teooriad on ilusad, kuid see ei tähenda, et nad oleks praktikasse rakendatavad.

Ning, nagu näha, on selge, et religiooni- ja teaduseideoloogiad erinevad vaid nende pragmatismitõeteoreetiliste väärtuste poolest: üks usund on kasulik vähestele, teadus on kasulik pea kõigile, kes pole ludiidid ega hullumeelsed. Isegi filosoofile. See on põhjus, miks teadust pole seni, erinevalt religioonist, riigist lahutatud.

Ideoloogia tuleb riigist lahutada

Meenutades ideoloogia tähendust, näeme, et ideoloogia lahutamine riigist on tegelikult võimatu: juba riigi olemus kujutab endast ideoloogiat, milleks on ühiskonnaelu korraldus riigi vormis. Kui me soovime riigist ideoloogia lahutada, siis me võime muidugi alustada sellest, et lahutame riigist teaduseideoloogia, ent võttes lahutamise põhjuseks asjaolu, et teadus on ideoloogia, siis on loogiline järeldus, et riigist tuleb lahutada ka teised ideoloogiad. Lahutades riigist rahvuse enesemääramisideoloogia, täidab tühja koha imperialismiideoloogia. Lahutades riigist demokraatiaideoloogia, hakkab kasvama aristokraatia- või türanniaideoloogia. Võttes riigilt kodanike-, kaitse-, territooriumi- või võimuideoloogia, kaotame riigi täielikult. Mis riik see on, millel võimu pole? Reductio ad absurdum.

Ent äkki me tahamegi riigi absurdiks taandada? Kuna riik – see on ühiskond – on loomulik repressiivorgan, a priori kurjus, siis tuleb selle võim inimkonna üle kaotada: ühiskonna ahelad tuleb murda, ühiskond tuleb hävitada ning vabadus ühiskonnast peab saama põhivabaduseks.[5] Sest hävitades vaid riigi, jätaksime me võõrad ideoloogiad enda üle võimutsema ilma formaalse struktuurita ning nagu Sokratese ajast teada on, siis rahvas ei ole hea otsustaja. Koeruste tegemise peale jooksevad kokku, kuid kui Diogenesel midagi mõistlikku öelda on, siis ei kuula. Seega tuleb indiviidi vabaduse kindlustamiseks ühiskondlikud suhted hävitada, asemele peab tulema võrdsusel põhinev minade koostöö, mitte meiel põhinev minade assimilatsioon.

Riigi, ühiskonna ja indiviidi vahekorra küsimus on kahjuks sügav usu küsimus: üks arvab, et indiviid on ülim; teine, et ühiskond. Õigust ju pole… Seetõttu… Homo locutus est, causa finita est.

Acta est fabula:

  1. teadus on ideoloogia; kreeka etümoloogia ei jäta selles mingit kahtlust;

  2. teaduseideoloogia pragmatismitõeteoreetiline tõeväärtus on suurem kui religiooniideoloogial;

  3. ühiskond on represseeriv jõud;

  4. ideoloogia tuleb riigist ja ühiskonnast lahutada;

  5. inimene peab olema vaba kollektiivsest ideoloogiast.

    Ma õpetan teile üliinimest.
    Inimene on miski, mida peab ületama.
    Mis olete teinud ta ületamiseks?
    [...]
    Üliinimene on maa mõte.
    Teie tahe ütelgu:
    üliinimene olgu maa mõte!
    [...]
    Vaja juba olla meri,
    et võtta endasse sopast jõge,
    nõnda et ise puhtaks jääd.
    [6]

Viited

[1] Wiktionary kaastöölised (2011-11-15) ἰδέα. Wiktionary. Vaadatud: 2012-02-27.

[2] Wiktionary kaastöölised (2011-12-22) λόγος. Wiktionary. Vaadatud: 2012-02-27.

[3] Wiktionary kaastöölised (2011-07-30) ιδεολογία. Wiktionary. Vaadatud: 2012-02-27.

[4] Heiki Ojasild (2012-02-26) Kas Eesti vabariigi kodanik peab oma uskmatust häbenema? Delfi. Vaadatud: 2012-02-27.

[5] Heiki Ojasild (2012-02-19) Indictment: Prologue or The Shackles of the People, by the People, for the People, Shall Perish from the Earth. Vaadatud: 2012-02-27.

[6] Friedrich Wilhelm Nietzsche (2008) Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn: Olion, p. 9 & ff.

Milleks rituaalid: usundimaailmas, ilmalikus elus, loomariigis? (et)

2012. aasta usundiõpetuse olümpiaadi eelvooru essee.

Mis on rituaal? Vahend oma tubliduse, tugevuse ja tarkuse väljendamiseks? Vahend ühiskondliku turvatunde loomiseks? Vahend massipsühhoosi rakendamiseks? Jah, jah ja jah, ent ka ei, ei ja ei – rituaal on elu mõtestaja, asjade olemuse determineerija mitteinkvisitoorse rahva jaoks.

Rituaal kui enesereklaam esineb prominentselt looduses, antiikkultuuris, jaapani samuraikultuuris ning tänapäeval spordis: loomad demonstreerivad paaritumismängude – rituaal ehk mäng, mäng ehk rituaal – käigus oma häid geene ning võimekust saada ja kasvatada terveid ja tugevaid järglasi; inimesed demonstreerisid sõjas (ja demonstreerivad tänapäeval spordis) võimekust kaitsta oma peret ehk tõenäosust, et neil õnnestub üles kasvatada terved ja tugevad järglased. Seda kinnitab ka asjaolu, et tänapäeval, mil me vajame ellujäämiseks pigem vaimseid kui füüsilisi oskusi, on tekkinud uued rituaalid: programmeerimis- ja matemaatikavõistlused, mälumängud, rituaalne skeptitsism (Eestis näiteks need skeptik.ee kommentaatorid, kelle jaoks mõisted “jumal” ja “UFO” tähendavad, et kõneleja on segane, kuid ka vandenõuteoreetikud) jne.

Ometi ei saa rituaali ainsaks eesmärgiks pidada enesereklaami: osaleja soovib küll end reklaamida, kuid ta soovib seda mingil põhjusel teha – osaleja soovib ühiskondlikku positsiooni: loomariigis soovitakse täis kõhtu ja partnerit. Rituaali eesmärgiks on paljunemine. Paljunemise kaudu on rituaali eesmärgiks elu mõtestamine.

Rituaal ühiskondliku turvatunde garandina on mõtestatav mõeldes matuserituaalidele: inimesel on ootus, et ta maetakse moel, mis on tema jaoks auväärne, soovitav. See ootus on ühiskonnas väga oluline: inimene, kes teab, et ta maetakse auväärsel viisil, läheb kergema meelega oma riigi eest sõtta ning kaitsetahe on riigi ja ühiskonna alustalaks. Riigi eksisteerimiseks peab eksisteerima kaitsetahe. Propagandasõja – rituaalide duelli – eesmärgiks on vastase kaitsetahte lammutamine ning enese kaitsetahte suurendamine. Riik ja ühiskond loovad mitmesuguste rituaalidega kokkukuuluvustunde, et kindlustada võim indiviidi üle ning mõtestada indiviidi elu ühiskonna hüvanguks tegutsemisega/-na. Ent rituaal võib olla samavõrd destabiliseeriv: Lääne inimeste jaoks poleks ajaloos inkade ning tänapäeval Talibani ohvrina lõpetamine kuigivõrd meeldiv, samas on Lääne rituaalid Talibanile samavõrd vastuvõetamatud.

Rituaal ja massipsühhoos on teema, mida eelistan analüüsida usulises kontekstis: on nimelt mõeldamatu, et enamus usklikke on suutelised oma usulist kuuluvust põhjendama: kuldsest miljardist väljajääjatel pole selleks aega ega haridust ning läänekodanikud viidavad selgelt liiga palju aega erinevate pildikastide ees. Ometi, küsides ameeriklaste religioosseid tõekspidamisi, selgub, et enamik neist on kristlased. Kuid kuidas saab kristlaseks olla näiteks laps, kes pole kunagi piiblit lugenud? Kuidas saab kristlaseks olla inimene, kelle ainus argument jumala eksistentsi poolt on väide, et universum ei saanud ise tekkida? Miski peab olema veennud neid inimesi, et jumal on tõeline ning et nad on kristlased. Ilmselt on see miski igapühapäevane jutlus nende lapsepõlves, millest suurt midagi peale jumala olemasolu meelde ei jäänud. Ent seda, mis jäi, korrati pikalt ja palju. Ning pärast kordavad nad seda oma lastele ning need omakorda oma lastele.

Kuid kirik pole ainus, kes nii toimib. Totalitaarsed režiimid Nõukogude Liidust ja Natsi-Saksamaast Mussolini Itaalia ja Hiina Rahvavabariigini toimisid või toimivad täpselt sama mudeli alusel. Mänguliselt reprogrammeeritakse noored ja vabad inimesed režiimi toetajateks. Mõtestatakse nende elu režiimi ja institutsioonide püsimajäämisena.

Rituaal mõtestajana aga on kasutatav ka mõne tegevuse sotsiaalsete konnotatsioonide muutmiseks. Näiteks riikides, kus on kasutusel surmanuhtlus, on üldjuhul tapmine keelatud ning seda ei kiideta heaks. Ent justiitsvõimu teostatav tapmine on reglementeeritud, protsessi on näiliselt lisatud õiglus ja see on ritualiseeritud, mistõttu on see inimeste jaoks teadmata põhjusel vastuvõetavam kui illegaalne tapmine.

Õnneks pole rituaali maagiline kutse rakendatav ainult sõnavabaduse piiramiseks, tapmise ja muude loomuvastasuste õigustamiseks, vaid ka kodanikuvabaduste ning inimõiguste edendamiseks. Näiteks Rootsis on registreeritud kopimistlik kirik ning dogmatiseeritud failijagamine kiriku asutaja Isak Gersoni sõnul selleks, et “tõmmata tähelepanu nende [kopimistide] protestile ning anda sellele uus raamistik”.[1] Nimelt peavad kopimistid info kopeerimist, jagamist ja otsimist pühaks.[2] Ning kopeerimisele rituaalset tähendust omistades ja aktiivset selgitustööd tehes loodetakse autoriõiguste iseenesestmõistetavus ning piraatlusega kaasnev sotsiaalne stigma kahtluse alla panna.

Selline idee pole muideks üldsegi eluvõõras. Nimelt on sisutootjad efektiivse rituaalse argumenteerimata propaganda abil suutnud panna suure osa rahvast uskuma, et autoritel on õigus oma loomingu eest tasu saada ning autoriseerimata kopeerimine on väga paha. Fakt, et millenniumeid kirjutasid inimesed loomingut lihtsalt ümber kellelegi kompensatsiooni maksmata, ning Lääne autoriõiguste alustalad on jäetud seejuures tähelepanuta. Nimelt sätestavad nii Anne’i statuut – An Act for the Encouragement of Learning […] for the Encouragement of Learned Men to Compose and Write useful Books [...][3] – kui ka Ameerika Ühendriikide konstitutsioon – Section 8. The Congress shall have Power […] To promote the Progress of Science and useful Arts, by securing for limited Times to Authors and Inventors the exclusive Right to their respective Writings and Discoveries [...][4] –, et autoriõigused tasakaalustavad kahte avalikkuse huvi: avalikkuse huvi informatsiooni levitada ning avalikkuse huvi, et luuakse uusi teoseid. Kuigi Anne’i statuut mainis ka autorite finantsolukorra parandamist, siis kaitsti autoreid tol ajal kirjastuste eest. Ent tänapäeval on efektiivsed dogmatiseerivad rituaalid (vt nt [5]) muutnud avalikkuse arusaama nii, nagu oleks autoritel loomupärane õigus oma loomingu eest tasu saada. Ning pole näha ühtki põhjust, miks see protsess ei võiks vastupidi toimida.

Rituaali võim ideede levitamisel on tuntav ka mitmete filosoofiliste ideede puhul: allegoorilised teosed oma köitvuse ja salapäraga – rituaal: reglementeeritud tegevus, mis põhjustab huvi või muu psühholoogiliselt köitva reaktsiooni – on ideede levitamisel efektiivsemad kui traktaadid. Kundera “Olemise talumatu kergus”, Dante “Komöödia”, Doctorow “Väike Vend”, Orwelli “Suur Vend”, Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, Bradbury “Fahrenheit 451”, Sartre’i “Iiveldus”, Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Goethe “Faust” versus Parmenides, reglementeeritud moraal, Stallmani esseed, Locke jne. Massidesse on ideed viinud esimesed, mitte teised.

Rituaal, see on midagi võimast. Midagi seletamatut. Midagi, millele sokraatilise meetodiga läheneda võib, ent mille mõistmine võib olla saavutamatu. Ent rituaali rakendused on seetõttu erakordselt mitmekesised: enese paremuse, tugevuse, võimsuse, ülimuse demonstratsioon; ühiskondliku turvatunde tekitamine; moraalselt küsitavate tegevuste “pehmendamine”; kehtiva korra kindlustamine; üldtunnustatud diskursuse kohendamine; ideede laialdasem levik – nii materiaalse kui ka meelelise mõtestaja mitteinkvisitoorse meele jaoks. Tegevusi, mida võib rituaalina vaadelda, on nii võrratult palju, et rituaalidega on mul nagu Lachesel mehisusega. Ning kellel meist poleks?

Bibliograafia

[1] Romig, Rollo (2012-01-12) The First Church of Pirate Bay. The New Yorker: <http://www.newyorker.com/online/blogs/culture/2012/01/the-missionary-church-of-kopimism.html#ixzz1jHFETYcl> Vaadatud: 2012-02-06.

[2] Det Missionerande Kopimistsamfundet (2012) Welcome to the missionary church of kopimism. Det Missionerande Kopimistsamfundet: <http://kopimistsamfundet.se/english/> Vaadatud: 2012-02-06.

[3] Briti parlament (1710) The Statute of Anne, 1710 (1/6). http://www.copyrighthistory.com: <http://www.copyrighthistory.com/anne.html> Vaadatud: 2012-02-06.

[4] Founding Fathers (1787/2006-04-14) The Constitution of the United States of America, 1787. Project Gutenberg: <http://www.gutenberg.org/dirs/etext90/const11h.htm> Vaadatud: 2012-02-06.

[5] enigmax (2009-10-04) EMI Tries To Hide Kids Education Anti-Piracy Objective. TorrentFreak: <https://torrentfreak.com/emi-tries-to-hide-kids-education-anti-piracy-objective-091004/> Vaadatud: 2012-02-06.