Eesti kultuurist

“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, […] mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.” (Põhiseaduse preambul)

‘Kultuur. Eesti kultuur. Tuleb säilitada. Selge, hakkame tegutsema!’ – ‘Oota! Ma ütlen Sulle: ära nüüd torma! Mis see eesti kultuur õigupoolest on?’ – ‘Mis rumal küsimus see nüüd siis on‽ Regilaul ja rahvatants, ajalugu ja rahvariided, Vilde ja Tammsaare, Kross ja Kaplinski.’

‘Seda muidugi. Võid loetleda veel Petersoni, Gailiti, Suitsu jt… Ent nemad pole käesoleva diskursuse seisukohast huvitavad. Tahan hoopis teada, kas Bellingshausen, Krusenstern, Baer on ka osa eesti kultuurist.’ – ‘…’ – ‘On nad kõik osa saksa, vene või eesti kultuurist või tunnistame Baeri kui teadlase omaks ning teised kaks kui vene mereväelast võõraks? Ära muretse, ma ei oota vastust.’

Külastasin suvel külastusmängu Unustatud Mõisad 2013 raames kahtkümmend kuut Eesti mõisakooli. Kuigi mõisade kunagised omanikud polnud valdavalt etnilised eestlased ega pruukinud matside keelt, suhtutakse baltisaksa mõisnike saavutustesse kui eesti saavutustesse. Rahvuslik ajalookäsitlus räägib samal ajal 700-aastasest orjapõlvest ja kannatustest. Huvitav, kas pole?

‘Kahekümnenda sajandi sündmused on veel liiga värsked, et koherentne ajalookäsitlus tol rindel võimalik oleks. Mõtelgem parem eesti keelele, mille säilitamist põhiseadus samuti nõuab.’ – ‘Mis selle keelega on?’ – ‘Mida me säilitama peaks? Tänast kirjakeelt – põhjaeesti keele jätku? Tänaseks surnud lõunaeesti keelt? Setu, võru, saare murdeid?’ – ‘…’

– ‘Jah, ma saan aru, et mugav oleks säilitada vaid tänast kirjakeelt, ning olgu, kuna Tujurikkuja sellele tähelepanu juhtis, siis murdeid ka. Ent minu jaoks on samavõrd oluline ka lõunaeesti ning liivi keeled, olgugi et olen sündinud Põhja-Eestis.’ – ‘Aga kõike ju ei jõua!’ – ‘Muidugi ei jõua, ent kui me tahame tulevikus Adrian Virginiuse “Wastset Testamenti” mõista, siis pole meil valikut.’

Loobudes “Wastsest Testamendist”, pole kaugel ka loobumine Anton thor Helle eestikeelsest piiblitõlkest. Kui aga loobume kirjakeele algusest, siis oleme jõudnud kirjakeele lõppu. Mõnda aega ehk tuntaks meil veel saksa ja vene keelt, ent üks hetk räägiksime vaid Estonglishit ning veel mõni aeg hiljem hiina või hindi keelt. Puhtpraktilist vahet me ilmselt ei märkaks, ent meie kultuuripärand, olgu see siis eesti või Eesti oma, oleks suuremale osale meist jäädavalt kadunud.

‘Ja meie kadunud tulevik ei saaks piirduma vaid arhailises kirjas avaldatud ilukirjanduse ja filosoofiaga. Üks hetk ei mäletaks me mineviku iseseisvust, ning järgmine hetk oleksime unustanud ka riiklikku järjepidevuse. Eestis kaob nõnda aga demokraatia.’

Kultuurierosiooniga kaasnev demokraatiaerosioon on juba märgatav: seesama osaliselt reprodutseeritud põhiseaduse preambul viitab 1938. aasta põhiseadusele, selmet oleks kasutatud võimalust ning võetud vastu 1920. aasta küllaltki demokraatlikul põhiseadusel baseeruv põhiseadus. Kui kõlab ♪ mis mul nii armas oleks / kui sa, mu isamaa! ♪, siis armastame Eestimaad koos selle elanike ning kultuuriga, mitte Eesti Vabariiki. Kui armastame Eesti riiki, siis armastame seda riiki, mis meil oleks võinud olla; mitte seda riiki, kus poliitiku sahkerdamise peale pomisetav “suur suli” on ebakohane väärtushinnang.

Tahan ülalt mägedelt hüüda alla orgu: peatage ennast! ‘Peatage ennast, kallid kaasmaalased! Astugem sammu tagasi ning mõtelgem, kumb oleks üllam: kas klammerduda müütilise ajalookäsitluse kallale ning neimata naabreid või hoopis võtta ajaloo valusatest õppetundidest õppust ning töötada üheskoos demokraatliku vabariigi nimel? Vabariigi nimel, kus ei hävitata käsu korras ühtki Eesti kultuuri, vaid väärtustatakse neid kõiki. Vabariigi nimel, mis armastab sõnavabadust, kuigi tõde on vahel valus. Vabariigi nimel, kus kaitstakse oma kodanikke ning süütuse presumptsioon, eraelu puutumatus ja sõnumisaladus on kuningad. Elagu see tulevane Eesti Vabariik!’

Tuleb üles leida oma ajalugu. ‘Me võtame tagasi oma kultuuri!’ Kultuur tuleb digiteerida ning Internetis kättesaadavaks muuta. ‘Me jagame oma kultuuri!’ Anonüümsuses peitub turvalisus ning julgus kustutuskummile vastu seista. Tehnoloogia tagab anonüümsuse. ‘Me ei unusta oma kultuuri enam kunagi!’

2014-02-14 (jah, aasta tagasi) Glasgows

Comments are closed.