Koolitunnid Facebooki? Ei (et)

Kirjutis on avaldatud ka 9. novembri Õpetajate Lehes.

26. oktoobri Õpetajate Lehes kirjutab Rein Sikk (“Kõik õpetajad, Facebooki!”), mis kasu võib endaga kaasa tuua koolipersonali Facebooki kolimine. Samas kirjeldab ta ka, kuidas ta ise osaliselt Facebooki vahendusel meediaõpetuse kursust läbi viis. On küll tore lugeda, mis kasu võib Interneti ja modernsete suhtluskeskkondade kasutamine õpilase-kooli dünaamikasse tuua, ent kahetsusväärselt ei käsitleta artiklis piisaval määral Facebooki kolimisega kaasnevaid probleeme.

Privaatsus. Ligipääs oma andmetele

Õpetajate (ja koolitöö) Facebooki kolimine tõstatab üleüldised privaatsus- ja andmekontrolli küsimused, mis Facebooki kasutamisega seostuvad. Nende kaardistamisel on teinud ära väga suure töö austerlane Max Schrems, kelle alustatud veebilehel europe-v-facebook.org on loetletud suurem osa Facebookiga seonduvatest privaatsusprobleemidest, muuhulgas etteheited, et kogutud andmete kasutamine pole läbipaistev, vaikeprivaatsussuvandid pole adekvaatsed, kasutajate kohta kogutakse isikuandmeid teistelt kasutajatelt ja andmeid kogutakse liiga palju ning säilitatakse liiga kaua. Iiri andmekaitsjatele (Facebooki Euroopa peakorter asub Iirimaal) on kampaania raames esitatud 22 kaebust väidetavate Euroopa Liidu õiguse rikkumiste kohta.

Lisaks Iiri andmekaitsjatele esitatud eelmainitud kaebustele, võib Facebooki kasutamine tuua kaasa ka muid ebameeldivaid tagajärgi: Facebooki soov andmeid monetiseerida on viinud selleni, et reklaamiteenuse ostjatel on võimalik oma reklaame pakkuda väga spetsiifiliste huvide või omadustega inimestele, näiteks homodele, paremäärmuslastele või inimestele, kellele meeldib “vallatu seks” (ing k kinky sex). Ja et veel eriti palju müüa saaks, siis asjaolu, et kasutaja seksuaalne sättumus või poliitiline ideoloogia pole avalik, ei tähenda, et talle ei võiks vastavat reklaami pakkuda. (Facebook Ads Reveal Users’ Sexual Preferences, Huffington Post, 16.01.2012)

Euroopa Liidus peaksid liikmesriigid olema keelanud “töödelda selliseid isikuandmeid, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise, ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemise”. (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 95/46/EÜ artikkel 8 lõige 1) Kui paljud meist on töötlemise lubatavuseks nõutava sõnaselge nõusoleku andnud või ise oma andmed avalikustanud? Ja kui paljudele meist meeldiks, kui pilk meie arvutiekraanile, millel kuvatakse parajasti Facebooki, avaldab meie poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, tervisliku seisundi, seksuaalsed detailid lihtsalt selleks, et Facebook saaks meid reklaamiostjatele müüa?

Ilmselt tahaks nii mõnigi nüüd öelda, et kustutagem siis üleliigsed andmed ära ning ärgem jagagem neid Facebookiga. Vähenevat funktsionaalsust arvestamata, võib esmalt isegi mõistlikult kõlada, kuid see ei pruugi probleemi lahendada: viis kaebust 22st puudutab andmeid, mille kasutaja on “kustutanud”, ent Facebook hoiustab endiselt oma serverites. Lisaks on pool veebi täis like nuppe, mida Facebook kasutab samuti selleks, et jälgida, milliseid veebilehti kasutaja külastab. (Nupul vajutamine pole vajalik.) Mida kogutud andmetega tehakse, teab vaid Facebook ning kuigi neil on kohustus väljastada soovi korral koopia hoiustatavatest andmetest ka kasutajale, siis nende online vormid väljastavad väga väikese osa kõigist andmetest ning isegi kirjalik nõue kõigi kasutaja kohta käivate andmete väljastamiseks ei pruugi oma eesmärki täita.

Monopolisti võim

Õpetajad täiskasvanud inimestena otsustavad muidugi ise, milliseid teenuseid ja teenusepakkujaid usaldada. Kuid kui kolida Facebooki ka koolitöö ja agiteerida mitte-kasutajatest õpilased ka kasutajateks hakkama, tekib küll küsimus, kes vastutab, et õpilane suudab privaatsussuvandite rägastikus navigeerida ning hiljem midagi kahetsema ei pea. Mulle ei tundu selles valguses jutt suurenenud veebiturvalisusest eriti realistlikuna.

Lisaks nõuab vastust ka küsimus, miks peaksime toetama üht mitte eriti vastutustundlikku monopolistlikku eraettevõtet, suunates veel rohkem õpilasi nende kasutajateks. Peaksime ju väga hästi aru saama, et eelkirjeldet moel saab üks ettevõte käituda vaid siis, kui kasutajad on temast sõltuvuses. Kool võiks siiski õpilastele iseseisvust õpetada…

Ravi: tarkvaravabadus ja avatud standardid

Soovides globaalse kommunikatsioonivõrgu – Interneti – pakutud võimalusi kasutada suhtlemiseks õpilastega, peaksime seda tegema moel, mis õpetab õpilastele, et nad ei pea sõltuma ühest ettevõttest, et nad võivad ise oma andmeid kontrollida, et nad võivad ise kasutatava tarkvara valida ja seda vajadusel muuta. Peaksime kontrolli õpilastele kui kasutajatele andma.

Suhtlusvõrgustike puhul võib see esmapilgul tunduda keeruline, kuna meile tundub, et suhtlusvõrgustikus on oluline suur kasutajate hulk. Tegelikult pole see oluline: oluline on, et, kasutades erinevaid teenusepakkujaid, teenused ühilduksid. Samuti pole oluline, et kogu kasutaja tegevus oleks näha kogu maailmale. Mis loomulikult tähendab, et Facebookile on mitmeid alternatiive, mis põhinevad avatud standarditel ja on implementeeritud vaba tarkvarana – kontroll tarkvara ja andmete üle jääb kasutajale ning igaühel on tehniline võimekus võrgustikus osaleda.

Alternatiivide hulka kuuluvad nii vanamoeline e-post koos postiloenditega – ühildub ka Facebookiga! – ja blogid koos kommentaariumidega ning voogudega kui ka uuemad avatud sotsiaalvõrgustikud nagu StatusNet (alternatiiv Twitterile) ja Diaspora (sümbioos mitmest sotsiaalvõrgustikust). Kõiki neid iseloomustab asjaolu, et kasutaja säilitab soovi korral täieliku kontrolli oma andmete üle: ta võib alati serveritarkvara enda kontrolli all olevas arvutis jooksutada. Standardite avatud loomus tähendab ka, et kui ta ei soovi ise serverit käigus hoida, siis on tal teenuse kasutamiseks võimalik valida mitme teenusepakkuja vahel.

Mille poolest Facebook oma probleemidega eelneva valguses meediakursuse läbiviimiseks parem on kui mõni avatud protokollidel põhinev suhtlusvõrgustik, jääb minu jaoks pisut segaseks.

Arvamus- ja väljendusvabadus

Mõni sõna ka probleemidest, mis kaasnevad õpilaste-õpetajate sõprustega suhtlusvõrgustikes, kus suunatakse kogu oma tegevus kõigile (või vähemalt kõigile sõpradele). Poliitiline tegevus, arvamus- ja väljendusvabadus tuleb paratamatult sellises olukorras üle vaadata. Nii õpilase kui õpetaja arvamusvabadus peab säilima, kuid üks neist ei tohi muutuda õpilaste ideoloogiliseks mõjutamiseks.

Ilmselt ei tuleks ühelegi õpetajale pähe tunnis teatada, et erakond A on väga hea ja erakond B on väga halb. Kuid samas on poliitilist eelistust omava inimese jaoks täiesti normaalne enda veendumusi jagada. Kui õpetajal on hulk õpilasi virtuaalsõpradeks, võib juhtuda, et täiesti tahtmatult muutuvad sellised arvamusavaldused õpilaste poliitiliseks mõjutamiseks. Kuidas selliseid situatsioone vältida, peab iga õpetaja ilmselt ise mõtlema, ent lihtsaim võimalus on praeguseid õpilasi virtuaalsõpradeks mitte võtta.

Hulk probleeme võib tekkida ka õpilaste ja õpetajate postitustest, kui polda üksteisega rahul. Kui mõni õpilane avaldab oma nördimust mõne õpetaja suhtes või vastupidi, siis võib see põhjustada mõttetult palju kannatusi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Samuti tekib küsimus, kuidas peaksid kaasõpilased- ja õpetajad sellistel puhkudel käituma.

Ning lõpuks, mis siis, kui õpilane postitab midagi, mis pole õpetaja arvates ühiskondlikult aktsepteeritav, ent kuulub tema väljendusvabaduse sfääri? Kui mõni õpilane arvab, et kallis idanaaber vabastas meid ning oma arvamust väljendab, siis võib nii mõnigi õpetaja pidada oma kohuseks vastupidist selgitada.

Kuid piir faktoloogilise selgitustöö ning ideoloogilise ajupesu ja tasalülitamise vahel võib olla õhuke… Fundamentalistist õpetaja võib pidada oma pühaks kohuseks selgitada, et evolutsioon on ateistlik ajupesu ning tegelikult lõi maailma hoopis jumal kuue päevaga. Või Eesti oludes tõenäolisem stsenaarium, kus filmist “Kuhu põgenevad hinged?” tuntud õpetaja kombel võib mõni õpetaja paluda eemaldada näiteks satanistlikke sümboleid. Ehk Rein Siku pakutud “õppuri postituste retsenseerimine” on slippery slope. Võib-olla liiga libe.

Lõppsõna

Õpilaste-õpetajate suhtluse parendamine on kiiduväärt ettevõtmine, ent seda tehes ei tohi inimesi ohustada ega seada neid sõltuvusse suurettevõtetest. Tuleb meeles pidada, et õpetaja asi pole õpilase poliitilisi ega usulisi veendumusi mõjutada. Õpilase mõttemaailmaga võib tutvuda, ent vägivaldne sekkumine ei saa olla aktsepteeritav. Õpilase-õpetaja suhe peaks ka virtuaalkeskkonnas jääma akadeemiliseks ning iseseisvust toetavaks.

1 comment to Koolitunnid Facebooki? Ei (et)