Piraatlus: kultuuri demokratiseerumine (et)

Kirjutis on avaldatud toimetatud kujul ka Õhtulehes.

Kirjutan: “Piraatlus,” ent mida mõtleb lugeja? Viimasele filmile, mille magnet-viite ta veebilehelt ThePirateBay leidis ning filmi enda teiste tavalistest inimestest Interneti-kasutajate arvutitest alla laadis? Autorile, kes meelelahutustööstuse retoorika kohaselt tasustamata jääb? Autoriõigusele kui asjaõigusele, milleta kultuur sureks? Autoriõigusele kui liberaalsesse turumajandusse sobimatule monopolile ning artistide, kelle saatust ei otsusta enam koopiaõigusetööstuse juhid, emantsipatsioonile?

Koopiaõigusetööstusei diskursus

Koopiaõigusetööstuse muinasjutud piraatlusest on hiljuti kokku võtnud üks Rootsi piraadiliikumise asutajatest Rick Falkvinge artiklis, mis on eesti keeles avaldatud MTÜ Piraadipartei pooltii: 1) koopiaõigusemonopoli kaotamine jätab autorid nälga; 2) koopiaõigusemonopol on autorite jaoks oluline sissetulekuallikas; 3) koopiaõigusetööstus on majandusele elutähtis; 4) vaba jagamise korral ei kuluta keegi enam raha meelelahutusele; 5) ilma koopiaõigusemonopolita lõpetataks loomine – piraatlus on kohutav.

Tegelikkus

Koopiaõigusetööstuse diskursuse omaksvõtmise otsustab muidugi igaüks ise, ent alustuseks peaks püstitama mõne olulise, olemusliku küsimuse: 1) kui kaua on inimkond eksisteerinud ja loonud? 2) kui kaua on koopiaõigusemonopol eksisteerinud? 3) kui palju saavad autorid koopiaõiguse monopolist tulu? 4) kui palju loomingut tekib ja levib koopiaõigusemonopolist hoolimata või sellega lausa võideldes?

Lascaux koopamaalingud (u 15 300 e.m.a), Homerose eeposed (u 7. - 8. saj e.m.a), Leonardo maalid (15. - 16. saj), Newtoni “Principia” (17. saj) loodi kõik ilma koopiaõigusemonopolita. Mõnigi neist tõenäoliselt lausa seetõttu, et koopiaõigusemonopol oli tundmatu. Esimeseks autoriõiguste statuudiks oli 1710. aastal Briti parlamendi poolt vastu võetud “Statute of Anne”. Lascaux pole kindlasti vanim kunstinäide (on teada koopamaalinguid, mille vanuseks hinnatakse 40 000 aastat), kuid on ilmne, et loodud on kümneid kordi pikema aja vältel, kui autoriõigus on eksisteerinud.

Anne’i statuut suruti trükitööstuse poolt läbi, kuna Briti parlament ei soostunud enam trükkalite gildile trükimonopoli andma. Trükkalid väitsid selle peale, et autoritel on loomuomane õigus oma loomingule, teades seejuures väga hästi, et autoritel polnud selle õigusega midagi muud peale hakata, kui see trükkalitele endile maha müüa. Üldsusele polnud selline monopol tol ajal suuremaks probleemiks, kuna igaühel polnud võimalust endale trükipressi osta. Lisaks oli monopoli ajaline kestus tol ajal 14 aastat (teist sama palju oli võimalik pikendusena saada).

Tänapäeval aga on igal ühel meist võimalik kõike ise avaldada, kopeerida ja levitada; me ei vaja selleks “trükkaleid”. Nemad muidugi vajavad meid ning olukorras, kus konkurentideks on lisaks teistele “trükkalitele” ka iga arvutikasutaja, vajavad nad koopiaõigusemonopoli enam kui kunagi varem. Mitte selleks, et kindlustada loojatele õiglane tasu, vaid et sundida autorit, kes soovib varasemat loomingut kasutada (iga keerukam teos toetub varasemale loomingule), kasutama “trükkali” teenuseid.

Filmiloojal või bändil pole täna vaja, et koopiaõigusetööstus soostuks nende loomingut turustama. Loonud hea teose, tuleb sellest vaid mõnel BitTorrent-lehel teada anda, lisada oma BitCoin-aadress või Paypali rekvisiidid ning oodata – hea teose korral päris lühikest aega.

Arvestades, et 98% koopiaõigusetööstuse poole pöördunud muusikutest ei saanud kunagi lepingut, 98% kahest protsendist ei olnud edukad ning vähem kui pool protsenti edukatest on näinud autoritasusidiii – 100% − 2%∙2%∙0.5% ═ 99.9998% autoritest pole sentigi autoritasudena saanud –, siis pole raske näha, et koopiaõigusemonopoli hülgamine nende sissetulekut ei vähendaks.

Küll aga võib plaadifirmade väljajätmine autorite sissetulekut suurendada: aastatel 1999-2009 kasvas Norra muusikatööstuse käive neli protsenti, artistide käive ent enam kui kahekordistus sama ajagaiv (kõikide väärtuste puhul on inflatsioon maha arvutatud). Pole vist uudis, et sama ajaga on plaadimüük kahanenud nii palju, et “plaat” on peaaegu et võõrsõna ning failijagamine on suurenenud nii palju, et pole võimalik leida noort, kes ei teaks, mis on BitTorrent.

Kuidas on võimalik, et samal ajal, kui plaadimüük väheneb ning failijagamine kogub populaarsust, kasvab artistide sissetulek? Failijagamine on efektiivne reklaam, populaarsus ent avab uued uksed: bändilogodega atribuutika müük ning live-esinemised. Eelmainitud Norra uuringust tuleb ka välja, et kui aastal 1999 teenis 25% artistidest rohkem kui poole oma sissetulekust esinemistest, siis aastal 2009 oli see protsent 50.

Kahjuks on koos artistide sissetulekuga kasvanud ka koopiaõigusetööstuse sissetulek. Ütlen kahjuks, kuna see raha kulub suuresti kasutute administraatorite ülalpidamiseks ning infovabaduse piiramiseks. Kui see raha läheks otse artistidele, mitte iganenud tööstusele, siis oleks rohkem raha ja innovatsiooni nii meelahutus- kui ka tehnikatööstuses ning nad saaksid rahus kooseksisteerida.

i Meelelahutustööstuse osa, mille ärimudel põhineb koopiaõiguse (autori varalised õigused) monopolil, mitte innovatsioonil.

iv Ernesto (2010-09-14) Artists Make More Money in File-Sharing Age Than Before It. (TorrentFreak)

Comments are closed.