Vox populi tasalülitada?! (et)

Mõeldes kohtupraktikas ja poliitikas toimuvale, jääb vägisi mulje, et kellelgi on soov rahva hääl kuuldamatuks muuta ning rahvapärasus avalikust elust ära kaotada. Rahva häält tõrjutakse nii au ja hea nime kaitse kui ka poliitkorrektsuse või -viisakuse egiidi all, ent seda tehes unustatakse ära, et demokraatlikus riigis peab olema kõrgeima võimu kandja rahvas.

Ühiskondliku halvakspanu kohtulik erosioon

Teatud rahvaosa väljendusvabaduse ründamine algas mõni aasta tagasi kohtutes, kui sisuliselt otsustati radikaalselt piirata rahva võimalust oma halvakspanu väljendada. Nimelt on aegade jooksul ühiskondlikku halvakspanu kasutatud, et vähendada (potentsiaalselt) ühiskonnavaenulikku käitumist. Selline halvakspanu ei tohiks võtta ähvarduse kuju, ent avaldused stiilis “maailm oleks sinuta parem paik” või “suur suli” isiku kohta, kes on kahjustanud olulist ühiskondlikku huvi (jäätee, riigivara), on olnud ja peaksid jääma aktsepteeritavateks.

V. Leedo ja N. Seli kaasused ent viitavad sellele, et rahvas ei tohiks oma halvakspanu nõnda väljendada. Leedo kaasuse lahend (Harju Maakohtu lahend 2-06-9067/17) väidab, et Leedole osaks saanud sõim oli mh õigusvastane, kuna Leedo isiklikult polnud jäätee lõhkumisega seotud. Arvestades, et üldiselt peab avalikkus siiski omanikke ja juhte organisatsioonide tegevuse eest vastutavaks ning et ad hominem rünnakud (enamasti küll viisakamas väljenduses) on uskumatult levinud, siis võib olla natukene palju oodata, et keskmine kommentaator, kes laevafirma selgitusi usutavaks ei pidanud, ei elaks end Leedo peal välja, vaid kritiseeriks firmat viisakas kõnepruugis.

Kui Leedo kaasus eeldab rahvast lihtsalt uskumatult palju, siis Seli kaasus on Postimees Online’i artikli (“Neinar Seli kaotas lõplikult kohtuvaidluse Eesti Ekspressiga”, 04.09.2012) põhjal oluliselt radikaalsem. Kui avalikkuse hinnangul maadevahetusega seotud isikut pätiks, poliitiliseks prostituudiks ja sahkerdajaks, suureks suliks ja nürimeelseks jõujunniks, pättide pätiks, pasaks kutsuvad või teda Herman Simmiga võrdsustavad kommentaarid tuleb kohtu arvates kustutada, siis tekib küll küsimus, kuidas peaks ühiskond – mis ei koosne vaid laitmatute maneeridega pintsaklipslastest – oma halvakspanu näitama. Minema teatama, milline tubli poliitik ta on ning ärgu enam nii tehku?

Sellised lahendid ei arvesta asjaoluga, et ka sellel osal rahvast, kes pole suuteline end viisakalt ja vaoshoitult väljendama, peab olema õigus oma arvamus kuuldavaks teha. Kaldun uskuma, et selliseid inimesi on päris palju. Veel rohkem on inimesi, kelle jaoks on jäme väljendusviis mõne emotsiooni ajel mõnes situatsioonis loomulikum kui peen. Neid ei tohiks vaigistada.

Riigikogu liige vastutab oma valijate ees

Rünnakut on jätkanud Riigikogu, vaigistades jämedama suupruugiga saadikuid. Riigikogu liikmete Peeter Võsa ning Juku-Kalle Raidi väljaütlemistele järgnev oli ilmne katse vaigistada osa rahvast: on enam kui tõenäoline, et nii Võsa kui ka Raidi valijad olid nende teravate väljaütlemiste ning huumorimeelega kursis. Seetõttu prooviti Võsat ja Raidi vaikima sundides tasalülitada inimesi, kes end nende stiiliga identifitseerivad.

Kui Riigikogu soovib, et kolleegide suust ei kõlaks rassistlikke ja homofoobseid nalju, siis on nende ülesandeks muuta avalikkust. Nad peavad tegema avalikkusele selgeks, et homofoobsed ja rassistlikud naljad ei ole naljakad. Kui nad suudavad seda teha, siis ilmselt selliste väljaütlemistega tegelasi tagasi ei valita. Kui ei, siis ei tohi aga selliseid väljaütlemisi pooldavat rahvaosa poliitikast tõrjuda seeläbi, et nende valitud saadikul suu kinni pannakse.

Ei

Arvestades eestlaste madalat valimisaktiivsust ning üleüldist pettumust poliitikas, ei saa kuidagi pidada normaalseks seda, kui me ühiskondlikku diskussiooni veelgi vaigistada proovime. Ühiskondlik halvakspanu ja mõnd isikut solvavad arvamused ent on faktorid, mis kirjeldavad päris suurt osa poliitilisest diskussioonist. Kui me need faktorid kõrvaldame, võime demokraatiale head aega öelda – õigus vaid kiita pole vabadus!

Tahan loota, et vox populi kuuldavuse järjepidev erodeerimine on vaid hulga tegemata mõttetöö tulemus. Kuid olenemata sellest, kas suund demokraatia vähenemise poole on ette võetud juhuslikult või tahtlikult, peame me kõik, matsid ja haritlased ühtmoodi, ütlema ei. Me ei luba ühtki osa ühiskonnast tasa lülitada, kuna vastasel juhul lülitatakse järgmine hetk ka meid tasa. Tehes end kuuldavaks ja öeldes ei, on lootust, et “1984” jääb fiktsiooniks.

1) Käsitletud isikud pole käesolevas arvamuses olulised: olulised on situatsioonid ja argumentatsioon. Nimesid on mainitud vaid selleks, et lugeja saaks viidatavate asjaoludega võimalikult hõlpsalt tutvuda.

2) Ma ei nõustu Võsa ega Raidi väljaütlemistega, ent ma arvan, et neil on õigus nii arvata ja end nii väljendada.

Comments are closed.