Autorsus ja autoriõigus koolides (et)

Kirjutis on avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandes.

Kolmapäevases EPL-is oli võimalik lugeda arvamustoimetaja Riin Aljase kogemusi autorsus- ja privaatsusküsimustest koolides. Aljas keskendus oma kirjutises isikuandmete kaitse seadusele, mina käsitlen autoriõiguse seadust (AutÕS) ning toon tõendeid, et täna pole olukord sugugi parem kui aastal 2007.

Alustagem põhilisest: 1) kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele tekib autoriõigus (AutÕS § 4 lg 1) ning teose autoriõigusega kaitstust eeldatakse (AutÕS § 4 lg 6); 2) autori isiklike õiguste hulka kuuluvad muuhulgas õigus autorsusele ja autorinimele (AutÕS § 12 lk-d 1 & 2) ning õigus teose avalikustamisele (AutÕS § 12 lg 6); 3) autori varaliste õiguste hulka kuuluvad muuhulgas õigus teose reprodutseerimisele (AutÕS § 13 lg 1), õigus teose levitamisele (AutÕS § 13 lg 2), õigus teose eksponeerimisele (AutÕS § 13 lg 6); 4) isiklikud õigused on võõrandamatud, varalised õigused on võõrandatavad; 5) AutÕS § 19 ja § 22 lubavad haridusasutustel teatud tingimustel mõnest AutÕS sättest kõrvale kalduda.

Kui eelmine lõik lühidalt kokku võtta, siis teose autoriõigus kuulub teose autorile ning haridusasutused võivad mõnest AutÕS sättest kõrvale kalduda. Mida haridusasutus tohib teha?

AutÕS § 19 lõige 1 lubab õiguspäraselt avaldatud teoseid motiveeritud mahus tsiteerida/refereerida, lõige 2 lubab õiguspäraselt avaldatud teost kasutada illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus, lõige 3 lubab õiguspäraselt avaldatud teost reprodutseerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.

AutÕS § 22 lubab autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta õppeasutuses teost avalikult esitada.

Ehk juhul, kui teos on õiguspäraselt avaldatud, saab õppeasutus teosest vajalikul hulgal koopiad teha ja kasutada teost illustreeriva materjalina, seda tingimusel, et näidatakse ära teose autori nimi (kui see on teosel näidatud), teose nimetus ning avaldamisallikas. Kõik, seega ka õppeasutused, võivad eelmainitud tingimustel ka motiveeritud mahus teoseid tsiteerida/refereerida, kusjuures tuleb jälgida, et teose kui terviku mõte antakse edasi õigesti.

Autoriõiguse seadusest ent ei ole võimalik leida sätteid, mis lubaks õppeasutusel või õpetajal teoseid omaalgatuslikult avaldada. Samuti pole võimalik leida sätteid, mis lubaks teoseid autori varaliste õiguste teostaja nõusolekuta eksponeerida või levitada.

Selliseks tegevuseks tuleb saada autori nõusolek. Alaealise autori puhul on kindlam küsida nõusolek autori seaduslikult esindajalt, kuna vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele võib juhtuda, et alaealisega tehtud tehing osutub hiljem õigustühiseks. (Siinkirjutaja arvates peaks alaealisel olema võime iseseisvalt oma teose kasutamist lubada ja seetõttu tuleks seadusandlust muuta.)

Autoriõigust teosele ei ole koolil võimalik omandada nii, nagu Tallinna Reaalkool seda teha proovib: punkt kodukorras, mis väidab, “[...] õpetaja juhendamisel tehtud tööd on õpetaja omand ning nende levitamine ilma õpetajapoolse nõusolekuta on keelatud” (Reaalkooli kodukord õpilasele, p 15), on naeruväärne. Esiteks ei suuda ühegi kooli kodukord üle kirjutada seadusi ning teiseks oleks selline korraldus kahtlane isegi seadusena kehtestatult: põhiseadus (PS) sätestab autorile võõrandamatu õiguse oma loomingule (PS § 39) ning igaühele õiguse haridusele (PS § 37). Küll aga kuulub seadusandja pädevusse autoriõiguse ulatuse kehtestamine ehk võimalus autoriõiguse sisu või ajalist kestvust vähendada on siseriiklikul tasandil olemas. (Eesti on kahjuks seotud mitmete rahvusvaheliste lepingutega, mis piiravad praktikas seda võimalust.)

Autoriõiguse seadus näeb autori isiklike ja varaliste õiguste rikkumise eest ette ka kopsakad trahvid: füüsilist isikut võib mõlema teo eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, juriidilist isikut rahatrahviga kuni 32000€ (AutÕS § 813 & 814). Lisaks võib õiguste omaja nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

Julgen väita, et Eestis on õppeasutustel autoriõiguse seaduse täitmisega probleeme. See väide pole pahatahtlik irvitamine, vaid viib lihtsalt loogilise küsimuseni: kui meie haridusasutused ei suuda autoriõiguse seadust täita, siis kuidas peaksid seda tegema meie noored? Kas selles valguses polnud mitte naiivne oodata, et nn Eesti suurim netipiraat Kristjan Luik sai autoriõiguse seadusest aru? On ütlematagi selge, et autoriõiguse seadus vajab kärpimist nii oma kaitseala ulatuse, ajalise kestvuse kui ka normilise keerukuse osas.

Siinkirjutaja on MTÜ Piraadipartei liige, kes esindab isiklikke seisukohti, mitte jurist. Seega ei tuleks käesolevat kirjutist võtta õigusliku nõuna, vaid lihtsa poliitilise arvamusena. Ka ei tuleks käesolevast kirjutisest lugeda välja muud kui toetust autori õigusele ise otsustada, millal ja mis nime all ta oma teose avaldab, ning üleskutset seadusandlust parendada. Muus osas proovib käesolev kirjutis juhtida tähelepanu asjaolule, et seaduseid, olenemata nende mõistlikkusest, tuleb rakendada ühetaoliselt. Kui seadust peab täitma vaene netipiraat, siis peab seadust täitma ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus.

Comments are closed.