Miks nõuda ACTA tagasilükkamist? (et)

Toimetatud versioon on avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandes.

Sellel laupäeval (9.6) on taaskord oodatud kõik inimesed nii Eestis kui ka Euroopas avaldama meelt ACTA vastu. Kuigi on palju räägitud sellest, et ACTA vastu protestitakse ning et ACTA on paha, soovin siiski üle korrata, miks ma pean vajalikuks ACTA vastu meelt avaldada, miks ma kutsun inimesi üles seda tegema – protestimine protestimise pärast pole vist kellegi ettekujutus heast vaba aja veetmise viisist.

Minu jaoks jagunevad ACTA probleemid laias laastus neljaks: esiteks läbirääkimiste läbiviimise viis, teiseks kõiksugu “intellektuaalomandi” reguleerimine samade sätetega – erinevatel “intellektuaalomandi” liikidel on erinevad eesmärgid, kolmandaks ACTA jõustudes sellega liitunud riikide süvenenud võimetus ise “intellektuaalomandi” valdkonda reguleerida ning neljandaks disproportsionaalsus.

Esiteks on ACTA läbirääkimised viidud läbi moel, mis ei kaasanud avalikkust ega Interneti-kasutajaid, kultuuritarbijaid ja iseseisvaid autoreid esindavaid organisatsioone. See-eest meelelahutustööstuse esindusorganisatsioonid olid kaasatud. Kui eesmärgiks oli õiglane leping, siis peaks siililegi selge olema, et selline asjade käik ei saa proportsionaalset lepingut produtseerida. Ehk ACTA tuleks tagasi lükata juba seetõttu, et läbirääkimised on viidud läbi moel, mis ei kaasanud suurt osa isikutest, kelle huve ACTA kahjustab. Samuti kasutab leping terminoloogiat, millel pole üldtunnustatud juriidilist tähendust.

Teine põhimõtteline probleem ACTA juures on asjaolu, et ACTA proovib reguleerida nii autoriõiguseid kui ka kaubamärke, lüüa ohtlikke võltsravimeid kui ka arengumaades toodetud geneerilisi ravimeid ühe ja sama vitsaga. Kaubamärgi mõte on kaitsta tarbijat, aidata tarbijal eristada kaupa, mida ta peab kvaliteetseks, kaubast, mille kohta tal puudub arvamus. Autoriõiguse mõte oli küll kunagi ergutada autoreid rohkem looma, ent meelelahutustööstuse retoorikast on selge, et tänapäeval on autoriõiguse eesmärgiks saanud (autorile-)õiguste omajale kasumi tootmine. On selge, et niivõrd erinevate eesmärkidega valdkondi peaks reguleerima erinevalt, arvestades mõlema valdkonna spetsiifikat. Samavõrd ilmne peaks olema, et geneeriline ravim ehk patenteeritud ravimi odavam koopia, mille odavus tuleneb asjaolust, et ravim pole tootjariigis patenteeritud, on midagi muud kui “ravim”, mille koostist ei tea jumal ka mitte ning mis on potentsiaalne mürk.

Kolmandaks areneb koos Internetiga ka arusaam autoriõigusest, mis tähendab, et riikidele peaks jääma võimalus ise autoriõiguse ulatust reguleerida. Kui Eesti peaks jõudma kunagi arusaamale, et digitaalsed piirangumeetmed on absurdsed, siis ei vaja me seotust järjekordse lepinguga, mis ei lase meil nendest mööda hiilimise keelustamisest loobuda. Kui minu vanaisa sai raamatuid sõpradele laenata nii mitu korda kui soovis, siis miks ei peaks mina seda saama teha? Kui ma ostan Ameerikast DVD, siis mis imelikul põhjusel peaks selle vaatamine Eestis piiratud olema? Ei saa pidada normaalseks näiteks olukorda, kus vabavaralise meediamängija VLC levitamine ja kasutamine võib muutuda võimatuks – ka VLC autorid on autorid ning ka neil peab säilima õigus otsustada ise, millise meediamängija nad teevad. Olukord, kus sisuliselt mittetoimiva tehnilise piirangumeetme, mida DVD regioonide süsteem on, tööle rakendamiseks peavad kõik DVDsid mängida soovivad programmid implementeerima vigu, pole aktsepteeritav. Jah, just nimelt vigu, kuna võimalus DVDd mitte mängida pole kasutaja vaatepunktist võimalus.

Neljandaks tekib lihtsalt küsimus, kas kriminaalkaristus on sobilik karistus inimesele, kes Euroopale omase kristliku moraali kohaselt eelistab andmist võtmisele, või programmeerijale, kes ei saa teisiti, kui peab meelelahutustööstuse loodud pusle lahendama ning näitama ka teistele, kuidas seda teha? Tuletan meelde, et meie suurepärases õigusriigis saab kõiksugu muude tegude eest juba praegu ebaproportsionaalseid karistusi: netipiraat Kristjan Luigele mõisteti informatsiooni jagamise eest kaheksa kuud tingimisi vangistust (ei ole täitmisele pööratud), ent politseinike ründamise eest on võimalik pääseda aastase tingimisi vangistusega (seni täitmisele pööramata) või kehva õnne korral saada koos varasema karistusega kaks aastat vangistust (Kohus määras politseile vastuhakkajatele karistused, Sakala veebiväljaanne, 07.06.2012).

Minu jaoks pole küsimustki, kas eelkirjeldet õigusloome viis on võimalik heaks kiita, kas arengumaade elanikel on ka õigus ravimitele, kas autoriõigus peaks toetama vaid puslede (digitaalsed piirangumeetmed) väljamõtlejaid või ka nende lahendajaid ega kumb on tõeline kuritegu: kas politseinike peksmine või informatsiooni jagamine. Oma seisukohta kavatsengi väljendada sellel laupäeval, nõudes, et Euroopa Parlament ACTA tagasi lükkab, ning ma olen kindel, et sarnane või identne seisukoht on veel mitmel teisel Eesti Interneti-kasutajal, kes on lubanud laupäeval ACTA vastu välja astuda.

Comments are closed.