Haridussüsteemist politseiriiki? (et)

Toimetatud versioon sellest kirjutisest avaldati ka Õpetajate Lehes. Siin on originaal (kui mälu ei peta), kus sõna “spetsiifiline” on asendatud sõnaga “konkreetne”, et vähendada lokkavat ameerikalikku keelekasutust.

Aegade algusest peale on mõistetud, et mingi vanuseni tuleb noori ühiskonnaliikmeid õpetada, kasvatada ja kontrollida rohkem kui vanu. See on täiesti normaalne: noor ühiskonnaliige teab esialgu paratamatult vähem kui vanemad ühiskonnaliikmed. Kasvatustegevuse eesmärgiks on muidugi olnud täisväärtusliku ühiskonnaliikme kujundamine. Enamasti ollakse seejuures arvamusel, et noore inimese kasvatamine peaks olema tema vanemate ülesanne ning ühiskond peaks sekkuma vaid juhul, kui vanem oma ülesannetega toime ei tule.

Olles abiturient, lugesin mõnda aega tagasi nii õuduse kui ka kergendusega Postimehest Mihkel Tombergi kirjutist (PM Online, 30.04.2012, Mihkel Tomberg: kas reeglite täitmist võib kontrollida vahendeid valimata?) narkoreidist tema kooli. Õudusega, kuna kirjeldati stseeni, mida ei kohta küll klassikalises George Orwelli düstoopias “1984”, ent mis ei erine palju tänapäevasest düstoopiast “Väike vend” (“Little Brother”, Cory Doctorow). Kergendusega, kuna minu kooliaja jooksul on politsei tegelenud harimisega, mitte ahistamisega. Kuid enim valdas mind hämmastus. Kuidas saavad lapsevanemad aktsepteerida oma võsukeste massilist kurjategijatena kohtlemist? Kuidas saavad vanemad aktsepteerida üle nende peade minemist? Kuidas selline tegevus toetab kooli ülesandeid? Kas selliste reididega ei kasvatata hoopis mitte tulevaseid politseiriigi alamaid? On see kõik üldse legaalne?

Mulle tundub, et enamikul vanematest on oma lapsega üldiselt usalduslik suhe. Kui seda usaldust ei kuritarvitata (kuritarvitamisega vahele ei jääda), eeldab enamik vanemaid ilmselt, et nende võsuke on korralik inimene, kes millegi ebaseaduslikuga ei tegele. Kuid kui laps on korralik inimene, kes millegi ebaseaduslikuga ei tegele, siis kuidas me aktsepteerime seda, et laps pannakse seaduse jõuga kooli ning edasi koheldakse teda koolis, kust põhikoolilaps lahkuda ei saa, politsei poolt kurjategijana? Just nimelt kurjategijana, kuna täiskasvanutele me tänavatel ega töökohtades massilist kontrolli koertega ei tee – kontrollime vaid põhjendatud kahtluse korral konkreetset indiviidi.

Mõeldes kõnekäänule, lapse töö on õppimine, turgatab pähe järjekordne veidrus. Me ei lubaks tungida politseil oma töökohta ning seal koertega kontrollida kõiki töötajaid, ega nad pole narkootikume tarbinud. Me oleme põhiseadusega sellise tegevuse lubanud vaid seadusega sätestatud juhtudel “avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses”. Pole küll võrreldav Ameerika Ühendriikide neljanda konstitutsiooniparandusega, ent turvalist töökeskkonda me rikkuda ei luba. Miks peaksime seda lubama kaitsetute laste puhul?

Lapsevanemate kriitiliste reaktsioonide puudumine tõstatab veel küsimuse, miks arvab politsei, et vanemad ei taha oma lapsi ise kasvatada? Üldine järelvalve laste üle peaks olema ikka vanema pädevus; ühiskond ei peaks politseil laskma ennetavalt lapsi massiliselt kontrollida. Politsei võiks sekkuda, kui on põhjendatud kahtlus konkreetse lapse poolt toime pandud õigusrikkumise kohta – konkreetne kahtlus, et vanem pole oma tööga hakkama saanud. Massiline laste kontrollimine politseireididega peaks olema igale lapsevanemale solvav.

Oleks huvitav ka teada, kas politsei korraldab taolisi reide ka gümnaasiumiklassidesse – gümnaasiumiõpilastel pole seaduslikku kohustust oma aega koolis veeta ning kui põhjendatud kahtlust pole, siis oleks äärmiselt huvitav näha, mida politseinikud teeksid, kui keegi otsustaks nende sisenedes minema kõndida.

Kuigi politsei tegevuse ja põhiseaduse mõtte vahel võib näha kääre, pole politsei peamine, kelle tegevust kriitiliselt vaadata tuleks. Nimelt kutsutakse politsei õpilasi kontrollima ikkagi kooli poolt. Seega peaksime me eelneva puhul imestama, miks ei ole mõni lapsevanem nõudnud, et oma tööga mitterahuldavalt hakkama saanud või siis lihtsalt politseiriigile alamaid kasvatava kooli juhtkonda välja ei vahetata?

Kui oli põhjust õigusrikkujaid massiliselt otsida, siis ei olnud kool ilmselgelt oma kasvatavat funktsiooni täitnud.

Kui ei olnud põhjust õigusrikkujaid massiliselt otsida, siis ei ole kool samuti täitnud oma ülesandeid: PGSi järgi kuulub põhikooli kohustuste hulka turvalise ja arendava õppekeskkonna loomine (§ 4) ning gümnaasiumi kohustuste hulka noore ettevalmistamine ühiskonna eest vastutava kodanikuna (§ 5), kuid koolikeskkond, kus toimuvad politseireidid, pole arendav ega turvaline ning ei kujunda kellestki vastutustundlikku kodanikku, vaid hoopis politseiriigi alamaid. Harjutades õpilased võimalikult varakult sellega, et neid koheldakse kui pätte, pole hiljem oodata, et nad kujutaks ette teistsuguseid võimalusi seaduste jõustamiseks; võimalusi, mida meie peame iseenesestmõistetavaks ning mille puhul on protsessi lahutamatuteks osadeks süütuse presumptsioon ja järelvalve politseiasutuste tegevuse üle. PGSi järgi ent peaks üldhariduskoolis oluliseks pidama väärtuseid, “mis tulenevad Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest” (§ 3).

Äkki oleks parem, kui me ei kohtleks õpilasi kurjategijatena? Kui kohelda õpilasi inimestena, kelle puhul kehtib samuti süütuse presumptsioon ning keda ei kontrollita kui pätikarja, siis võib loota, et koolidel õnnestub õpilastest kujundada isiksused, kes austavad meie põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning EL alusdokumentides nimetatud eetilisi põhimõtteid. Nõudkem koolidelt ka edaspidi õpilaste inimlikku kohtlemist, mis meile endile osaks on saanud või oleks pidanud saama, ning kujundagem neist seeläbi isiksused, kes hoolivad põhiõigustest. Lootkem ka, et mõni põhiõiguste kaitsega tegelev asutus pöörab tähelepanu ka õpilaste põhiõiguste tagamisele.

Comments are closed.