Müüt eesti kultuurist ehk Eesti kultuur on enesemääratlus eestlastena (et)

Eesti keele eksam 2012… Minu arutlus eesti kultuuri tuleviku teemal. Esimene pealkiri on uus ja mõnd kohta pisut muudetud.

Millest koosneb eesti kultuur? Rahvusromantiku meeles on olulised komponendid ajalooline rahvas, keel, kannatus, heroilised lahingud. Realisti arvates koosneb eesti kultuur arusaamast, et meil on oma kultuur. Mis seda “palju kannatanud rahva” kultuuri ees ootab?

Tänase eesti kultuuri lahutamatuks osaks peetakse Eesti riiki, teda peetakse pühaks ning tema vajalikkuses ja pühaduses ei kahelda. Ent kui kaua on “püha Eesti isamaa”, kelle “põue tahan heita ma kord viimse unele”, olemas olnud? 2012 miinus 1918, vähem kui sada aastat ning suure osa sellest ajast olime de facto okupeeritud. Kuna eesti kultuuri juuri tavatsetakse otsida 13. sajandist, ei saa Eestit kuidagi eesti kultuuri aluseks pidada. Pigem tuleks õigeks pidada Jaan Kaplinski arusaama, et tänase eesti kultuuri küpsust näitaks see, kui meil oleks oma ultraortodoksid, kes eitaksid Eesti riiki ning hoiaksid jäärapäiselt kinni vanadest kommetest, täpselt nagu Iisraelis. On võimalik, et kunagi kasvavad mõned sellised välja Maavalla Koja ridadest; tegu oleks ilmeka näitega sellest, et meie kultuur on konstruktivistlik (Maavalla Koda koondab maa- ja taarausulisi ning usundiloolaste väitel on neil eesti muinasusundiga tegelikult üsna vähe pistmist, kuna viimase kohta pole suurt midagi teada) ning muutuv, et üks meie kultuuri alustaladest pole üldsegi meie kultuuri alustala.

Eesti keel on teine piilar, mille vajalikkuses kahtlemine ja puhtuse eitamine on rüve. Sellel suhtumisel on vaid üks häda: enne 18. sajandit eesti keelt kui sellist polnud, olid lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Põhjaeesti keelest kujunes eesti keel, kuhu lisandus aja jooksul lõunaeesti keelendeid, tänu Anton Thor Helle põhjaeestikeelsele piiblitõlkele, mis ilmus 18. sajandi alguses. Kuid asjaolu, et lõuna- ja põhjaeestlus sulandusid, ei hävitanud üht ega teist – vähemalt seni pole Maa-amet ja Keeleinspektsioon suutnud lõunaeestikeelsetest kohanimedest lahti saada. Mõne aasta oleme meie, lõunaeestlased, ka veel eestlased. Mis siis saab, ei tea. Ent ilmselt oleme ka pärast nende põhjaeestistamist lõunaeestlased, eestlased ja eurooplased, kes tunnevad ladinapärast “infrastruktuuri”, angloameerika “okeid” ja itaalia “paparatsot”, ning asjaolu, et oleme saanud eurooplasteks, pole meilt viinud eesti kultuuri. Täpselt samuti oleksime soovi korral eestlased, kui kohanimed oleksid inglisekeelsed.

Tõsise eestlase lemmikteema on täna aga kannatus, mis järgnes muistsele vabadusvõitlusele. Nimelt on muistne vabadusvõitlus meie “Gilgameš”, meie “Kalevala”, meie “Kalevipoeg” – müüt, mis peaks andma meile ühise vaenlase ja seeläbi meid ühendama. Alguses tehti vaenlane sakstest, kes võrdsustati sakslastega, ning ohver talupojast, kes võrdsustati eestlasega. Pärast Vabadussõda ja punaokupatsiooni on vaenlaseks venelased. Vaenlaseks, keda tuleb vihata, tõrjuda ja karta. Vaenlaseks, kelle assimileerimiseks oleme suurte silmade tõttu nõus trampima jalge alla meie endi põhiseaduse. (Kultuurautonoomia ning õigus vähemusrahvuse õppeasutuses kasutada õppekeelena keelt, mis pole eesti keel, on ilmselt teoreetilised…) Koletiseks, kellega võideldes oleme ise muutumas koletisteks. Aga äkki on parem Friedrich Wilhelm Nietzsche hoiatust kuulata ning hoolitseda, et me ei muutuks koletisega võideldes ise koletiseks? Lihtsaim võimalus selleks on kohelda venelasi võrdväärsete partneritena. Kui seetõttu peaks eestlus hävinema, oleksime ikkagi võitnud: oleksime rahvana asendanud orjamoraali isandamoraaliga. Ning eestlus ei hävineks, kuna kultuur on nagu energia, mis ei hävine, mida ei teki juurde, mis läheb vaid ühest olekust teise, ühelt kehalt teisele.

Kultuur pole betooni valatud. Kultuurid muutuvad, hääbuvad ja sünnivad ning kõik need protsessid on täiesti loomulikud. Tuletades termineid Richard Dawkinsi mõistest “meem”, võib väita, et memeetiline surm on sama loomulik kui (fülo)geneetiline surm. Ka kultuuri puhul on alalhoiuinstinkt loomulik nagu loomadeski, ent nagu me suudame vajadusel sõtta minna või sooritada enesetapu, et kindlustada oma järglaste ehk geenide püsimajäämine, ning loobuda vääradest ideedest, suudame loobuda ka kultuurist, kui see peaks muutuma ahistavaks. Memeetilises evolutsioonis on üks kultuur nagu pusletükk: pannes kaks kultuuri kokku, võime saada midagi uut ja palju täiuslikumat ning esialgsed kultuurid ei lähe kaduma, mitte päriselt.

Võttes eesti kultuurilt tema kolm tugisammast, tema kolonnaadi, näeme, et ta koosneb vaid eestlaste endi määratlusest, et meil on oma kultuur. Kui kahe sajandi pärast elavad siin eestivenelased, kes räägivad hiina keelt, kasutavad inglise nimesid ning ei tea midagi muistsest vabadusvõitlusest, ent identifitseerivad end eestlastena, elab eesti kultuur edasi. Ta on lihtsalt täiskasvanuks saanud. Ent puberteedist väljakasvamiseks piisab juba sellest, et lõpetame riigi ja keele praeguse kuju kummardamise ning aktsepteerime teiste kultuuride mõju.

Comments are closed.