Ainuõigele meetodile ja tulemustele pretendeeriv teadus on ideoloogia ning tuleb seega lahutada riigist, muu hulgas ka haridusest (Paul Feyerabend, Against Method) (et)

Tegu on filosoofiaolümpiaadi eelvooru esseega.

Feyerabendi tsitaat sisaldab endas kaht väidet: 1) teadus on ideoloogia; 2) ideoloogiad tuleb lahutada riigist. Esimene väide on küll tõene, ent kas sel on ka mingeid traagilisi tagajärgi? Ilmselt mitte. Teine väide on sügav usu küsimus, kuid igasuguse ideoloogia lahutamine riigist viib riigi hukuni.

Teadus on ideoloogia

Wiktionary väidab, et ἰδέα tähendab välimust, vormi, tüüpi, sorti, klassi ja stiili.[1] Sõnale λόγος pakub ta tähenduseks öeldut või öeldavat: sõna, lauset, kõne, juttu, väitlust; mõeldut või mõeldavat: põhj(end)ust, mõttekäiku, arvutust, arusaama; selgitust; teemat; jumalasõna.[2] Sõna ιδεολογία saab tähenduseks aga doktriini, ideekogumiku, printsiibid.[3] Seega ideoloogia kõige laiemas mõttes on igasugune klassifitseerimine, argumenteerimine, eneseväljendus – mõtlemine.

Mis on aga teadus? Teadus on üks kultuurse mõtlemise vorme, mis võtab eelduseks mingisuguse inimkonnale ühise reaalsuse eksistentsi, mille kohta on võimalik korduvate katsete tulemusel järeldusi teha. Samuti on (loodus)teaduse alustalaks seisukoht, et (loodus)seadused on universaalsed. Veel võetakse aluseks matemaatilisest statistikast suurte arvude seadus ning leitakse, et induktiivne järeldamine, kausaalne seos, aeg, mateeria jt üldtunnustatud kontseptsioonid eksisteerivad. Kogu kompott kokku on ilmselgelt ideoloogia, aga mis siis?

Teaduseideoloogia vs religiooniideoloogia

Kui religioon on üldiselt tsiviliseeritud riikides vähemalt formaalselt riigist lahutatud, siis miks teadus seda pole? Religioonid pole üldtunnustatud: mida usub üks, ei usu teine; mida usub teine, ei usu esimene – seega edendades üht usku, solvame me teise esindajaid. Näiteks solvab mõnd Eesti ateistist sekularisti teismi propageerimine Eesti hümnis.[4] Miks see nii on?

Religioon toimib vaid uskuja jaoks, on tõene vaid uskuja jaoks. Usklik võib jumala poole pöördudes abi leida – muidugi ta võib ka mitte leida –, ent ateist ei leia abi jumalast, saientoloog ei leia abi Jahvest, kristlane Zeusist, viiking Xenust – usust võib leida abi vaid see, kes usub. Kui usust leiab abi keegi, kes ei usu, siis on ta uskuma hakkanud. Religiooni tõesust on äärmiselt raske demonstreerida inimesele, kes ei usu, sest selline inimene leiab nähtusele teistsuguse seletuse. Vältimaks rahva lõhestamist on seetõttu otsustatud, et modernses liberaaldemokraatias võiks kirik ja riik lahus olla.

Teadusega on lood kahjuks teistsugused. Rahva enamus nõustub, et on olemas reaalsus, ning isegi kui enamus eksib, siis minu solipsistlikes eneseillussioonides on teadus seni töötanud. “Normaalsed inimesed” ei kahtle selles, see oleks nagu kaht tüüpi lõpmatuste olemasolu tõestamine, leides, et üht tüüpi lõpmatus on teisest suurem. Ning olenemata reaalsuse olemasolu tõesusest või mittetõesusest, kehtib siin omamoodi Pascali kihlvedu: usun, elan õndsas poolvabaduses; ei usu, lõpetan tõenäoliselt hullumajas. Ning olgem ausad, kui paljud meist ikka sooviksid olla Georg Cantorid?

Rahvas leiab veel, et eksisteerib ka mateeria. Seda on võimalik inimesel ka mõista: erinevalt Berkeleyst või Kanti das Ding an sichist tuleb selleks mateeriat lihtsalt käsitleda signaalina – sellena, mis annab mulle das Ding für michi. Ning see ei pruugi olla das Ding an sich. Meenutagem Morpheuse ja Neo dialoogi filmis The Matrix teemal, mis on reaalsus.

Oluliselt mõistmatum on rahva arusaam kausaalse seose olemasolust, kuna nagu Hume juba tähele pani, siis pole keegi veel kausaalset seost oma silmaga näinud: täheldatakse ikka üht sündmust ja siis teist, mitte nende vahelist seost. Das Ding für sie võib ju usu tõttu eksisteerida, ent tõestada kausaalset seost pole võimalik. Ning teadmine võiks olla tõestatav – muidu pole ta teiste jaoks omandatav.

Samavõrd segane on arusaam, et induktiivne lähenemine suudab paljastada tõe: see, et midagi juhtus sada korda järjest ühel moel, ei tähenda kuidagi, et nii juhtub ta ka järgmine kord, olenemata sellest, mida matemaatika väidab. Suurte arvude seadus on iseenesest küll usaldusväärne ja hästi tõestatud, ent kantiaanlikult lähenedes leiame, et analüütiliselt pole võimalik väita midagi selle kohta, millised on die Dinge an sich. Rahva haritum osa teab, et hoolimata sellest, et eukleidiline geomeetria on igapäevaselt Maal kasutuses, ei kirjelda see adekvaatselt geomeetrilisi kujundeid Maa pinnal. Sama moodi teatakse, et Anselmi ontoloogiline jumalatõestus on kõigest tautoloogia. Teooriad on ilusad, kuid see ei tähenda, et nad oleks praktikasse rakendatavad.

Ning, nagu näha, on selge, et religiooni- ja teaduseideoloogiad erinevad vaid nende pragmatismitõeteoreetiliste väärtuste poolest: üks usund on kasulik vähestele, teadus on kasulik pea kõigile, kes pole ludiidid ega hullumeelsed. Isegi filosoofile. See on põhjus, miks teadust pole seni, erinevalt religioonist, riigist lahutatud.

Ideoloogia tuleb riigist lahutada

Meenutades ideoloogia tähendust, näeme, et ideoloogia lahutamine riigist on tegelikult võimatu: juba riigi olemus kujutab endast ideoloogiat, milleks on ühiskonnaelu korraldus riigi vormis. Kui me soovime riigist ideoloogia lahutada, siis me võime muidugi alustada sellest, et lahutame riigist teaduseideoloogia, ent võttes lahutamise põhjuseks asjaolu, et teadus on ideoloogia, siis on loogiline järeldus, et riigist tuleb lahutada ka teised ideoloogiad. Lahutades riigist rahvuse enesemääramisideoloogia, täidab tühja koha imperialismiideoloogia. Lahutades riigist demokraatiaideoloogia, hakkab kasvama aristokraatia- või türanniaideoloogia. Võttes riigilt kodanike-, kaitse-, territooriumi- või võimuideoloogia, kaotame riigi täielikult. Mis riik see on, millel võimu pole? Reductio ad absurdum.

Ent äkki me tahamegi riigi absurdiks taandada? Kuna riik – see on ühiskond – on loomulik repressiivorgan, a priori kurjus, siis tuleb selle võim inimkonna üle kaotada: ühiskonna ahelad tuleb murda, ühiskond tuleb hävitada ning vabadus ühiskonnast peab saama põhivabaduseks.[5] Sest hävitades vaid riigi, jätaksime me võõrad ideoloogiad enda üle võimutsema ilma formaalse struktuurita ning nagu Sokratese ajast teada on, siis rahvas ei ole hea otsustaja. Koeruste tegemise peale jooksevad kokku, kuid kui Diogenesel midagi mõistlikku öelda on, siis ei kuula. Seega tuleb indiviidi vabaduse kindlustamiseks ühiskondlikud suhted hävitada, asemele peab tulema võrdsusel põhinev minade koostöö, mitte meiel põhinev minade assimilatsioon.

Riigi, ühiskonna ja indiviidi vahekorra küsimus on kahjuks sügav usu küsimus: üks arvab, et indiviid on ülim; teine, et ühiskond. Õigust ju pole… Seetõttu… Homo locutus est, causa finita est.

Acta est fabula:

  1. teadus on ideoloogia; kreeka etümoloogia ei jäta selles mingit kahtlust;

  2. teaduseideoloogia pragmatismitõeteoreetiline tõeväärtus on suurem kui religiooniideoloogial;

  3. ühiskond on represseeriv jõud;

  4. ideoloogia tuleb riigist ja ühiskonnast lahutada;

  5. inimene peab olema vaba kollektiivsest ideoloogiast.

    Ma õpetan teile üliinimest.
    Inimene on miski, mida peab ületama.
    Mis olete teinud ta ületamiseks?
    [...]
    Üliinimene on maa mõte.
    Teie tahe ütelgu:
    üliinimene olgu maa mõte!
    [...]
    Vaja juba olla meri,
    et võtta endasse sopast jõge,
    nõnda et ise puhtaks jääd.
    [6]

Viited

[1] Wiktionary kaastöölised (2011-11-15) ἰδέα. Wiktionary. Vaadatud: 2012-02-27.

[2] Wiktionary kaastöölised (2011-12-22) λόγος. Wiktionary. Vaadatud: 2012-02-27.

[3] Wiktionary kaastöölised (2011-07-30) ιδεολογία. Wiktionary. Vaadatud: 2012-02-27.

[4] Heiki Ojasild (2012-02-26) Kas Eesti vabariigi kodanik peab oma uskmatust häbenema? Delfi. Vaadatud: 2012-02-27.

[5] Heiki Ojasild (2012-02-19) Indictment: Prologue or The Shackles of the People, by the People, for the People, Shall Perish from the Earth. Vaadatud: 2012-02-27.

[6] Friedrich Wilhelm Nietzsche (2008) Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn: Olion, p. 9 & ff.

3 comments to Ainuõigele meetodile ja tulemustele pretendeeriv teadus on ideoloogia ning tuleb seega lahutada riigist, muu hulgas ka haridusest (Paul Feyerabend, Against Method) (et)

  • H.

    Tere-tere

    Väga huvitav essee on, aga mul on siiski mõned küsimused

    1. Kas seda väidet ei tuleks mitte mõista nii, et mitte teadus ei ole ideoloogia, vaid üksnes ainuõigele meetodile ja tulemusele pretendeeriv teadus? Sest et igasugune teadus ju ei ole nõnda kõrgelennuliste nõudmistega.
    2. Kas sa mitte ei lase definitsioonidel enda arutlust dikteerida? Tsitaadis on sõna “ideoloogiat” kasutatud selgelt halvustavas tähenduses, seega tunduks sisukam läheneda sellele nö rahvapäraselt.

  • 1) Võib ka nii mõista. Samas võib ka olla arvamusel, et kogu teadus on selline. Mõeldes näiteks sellele, võib selline mulje jääda.
    2) Kahtlemata lasen. Inimestel on ikka kombeks lasta oma arutlust dikteerida meetodil, mis on kooskõlas nende eelneva arvamusega maailmast.

  • H.

    2. Sedand küll. Aga ma pidasin silmas, et lähtudes küll õigest definitsioonist, ei räägi sa “ideoloogiast” siiski selles tähenduses, nagu mõtles seda Feyerabend. Sõnasid saab ju mitut moodi mõista, ning vaevalt peeti ideoloogia all silmas igasugust argumenteerimist ja mõtlemist. Nt thereedictionary defineerib järgmiselt: “Ideology – a set of doctrines or beliefs that form the basis of a political, economic, or other system.” Ehk siis, F. pidas silmas et “ainuõigele meetodile ja tulemustele pretendeeriv teadus” ei ole neutraalne maailmamõtestamise vahend nagu nt filosoofia, vaid mingist kreedost lähtuv mõttesüsteem, mida üritatakse varjatult universaalse tõe nime all peale suruda……..