Eesti Vabariigi põhiseaduse 40. paragrahvi teise lõike teise lause ameerikalik interpretatsioon ehk Kiriklik tegevus ja kool ei sobi kokku (et)

Riigikirikut ei ole. (Eesti Vabariigi põhiseadus) Kongress ei võta vastu ühtegi seadust, mis tunnustaks religiooni kehtestamist. (Ameerika Ühendriikide esimene konstitutsiooniparandus) Ilusad laused: lihtsad ja selged. Teoorias täiesti piisavad, et tagada riigi ja kiriku lahusus. Ent kas hetkel on riik ja kirik selgelt lahus?

Eestis ja Euroopas üldiselt on levinud arusaam, mille kohaselt on riigi ja kiriku suhted alati olnud korras oluliselt varem kui Ameerika Ühendriikides. Võttes arvesse Ameerika Ühendriikidest eeskuju võtmise traditsiooni, võrrelgem Eestit ja Ameerika Ühendriike.

Meenutage hetkeks jõule. Mõelge ka enda või oma laste koolile. Mis on Eesti koolides jõuluajal – ajal, mil ka meie muidu usukauge rahvas kirikusse võib sattuda – tavapärane? Kui mitte meenutatud koolides, siis kindlasti teate mõnda kooli, kus korraldatakse jõulude ajal kirikus jumalateenistus. Kui ei meenu ühtegi, siis 2011. aasta jõulude aegu osutusid sellisteks koolideks Hugo Treffneri Gümnaasium, Avinurme Gümnaasium, Tartu Kesklinna Kool, Tartu Postimehe andmetel (“Kirikute jõuluaeg ja aastavahetus”, 21.12.2011) ka Tartu Veeriku Kool, Tartu Tamme Gümnaasium, Jaan Poska Gümnaasium, Miina Härma Gümnaasium, EELK andmetel Tallinna Reaalkool ning Tallinna 37. Keskkool. Kindlasti saab seda nimekirja jätkata, ent kas sellel on mõtet? Täpset koolide arvu ja nimekirja teadmatagi on selge, et kiriku ja riigi lahususest koolide tasandil on asi kaugel.

Kohtuasjas Engel v. Vitale, 370 U.S. 421 (1962) leidis Ameerika Ühendriikide Ülemkohus (SCOTUS) eeltoodud Ameerika Ühendriikide esimese põhiseadusparanduse establishment clause’i (kehtestamisklausel) põhjal, et koolipäeva alustamine kooli poolt organiseeritud palvetamisega, millest õpilastel oli võimalus vanema avalduse alusel loobuda, pole põhiseaduspärane. Seda hoolimata faktist, et kohtuasja ajendiks olev palve – “Kõikvõimas Jumal, me tunnistame oma sõltuvust Sinust ning palume Sinu õnnistust meile, me vanematele, me õpetajatele ja meie riigile. Aamen.” – polnud ainuomane ühelegi organiseeritud religioonile. Kohus leidis, et juba pelgalt religiooni edendamine on kehtestamisklausliga vastuolus. Meie arvates tuleks ka Eesti põhiseadust tõlgendada viisil, mis välistab teismi edendamise ehk teismi eelistamise ateismile.

Aasta hiljem leidis SCOTUS kohtuasjas Abington Township School District v. Schempp, 374 U.S. 203 (1963), et ka kooli organiseeritud piibli lugemised on põhiseadusega vastuolus, kuigi õpilastel oli võimalus neist vanemate soovil loobuda. Kohus leidis, et valitsus peab jääma religiooni suhtes neutraalseks, kedagi eelistamata ega halvustamata kaitsma kõiki. Kohus kordas ja kinnitas, et valitsus ei saa sundida isikut tunnistama ei usku ega uskmatust ühegi religiooni suhtes.

Kohtuasjas Lemon v. Kurtzman, 403 U.S. 602 (1971) leidis SCOTUS, et religiooni puudutav seadusandlus peab rahuldama järgnevaid kriteeriume: valitsuse tegevusel peab olema sekulaarne seadusandlik eesmärk; valitsuse tegevuse põhiline tagajärg ei tohi olla religiooni edendamine ega takistamine; valitsuse tegevus ei tohi lõppeda ülemäärase valitsuse ja religiooni seotusega. Kohtuasja raames leiti, et erakoolide õpetajatele sekulaarsete ainete õpetamise eest osariigi poolt makstav palgalisa polnud põhiseaduspärane, kuna põhiliselt said sellest kasu vaid katoliiklikud koolid – isegi religiooni kaudne edendamine riigi poolt pole Ühendriikides lubatud.

Riigi ja kiriku lahususe ranget interpretatsiooni õppeasutustes aitab kõige ilmekamalt näitlikustada siiski kohtuasi Wallace v. Jaffree, 472 U.S. 38 (1985), milles kuulutati põhiseadusvastaseks Alabama õigusakt, mis lubas õpetajatel koolipäeva alustada minutilise vaikusehetkega “vaikseks meditatsiooniks või vabatahtlikuks palveks.” Kohus leidis, et kuna sellel polnud ühtki sekulaarset eesmärki ning tegelik eesmärk oli palve kooli tagasi tuua, siis oli seadus kohatu.

USA koolisekulaarsuse pretsedentide ajalugu on pikk ja huvitav, ent põhiline on, et neil eksisteerib tänu neile kohtuasjadele reaalselt kiriku ja riigi lahusus, mis on äärmiselt oluline, et tagada õpilaste põhiõigused ja religioonide võrdne kohtlemine. Sellist kohtlemist ei ole näha Eestis, kus jõulude ajal tehakse koolide kaudu luterlusele (mingil määral ka kristluse teistele vooludele) reklaami, edendades sel moel otseselt kristlust ja muutes ristiusukiriku de facto riigikirikuks.

Ent religioonide omavahelisest võrdsusest tähtsam on õpilaste vabadus: õpilaste vabadus valida, õpilaste puutumatus religioossest propagandast; võimalus viibida õppimist soodustavas teaduspõhises keskkonnas ning õhustik, kus kellegi religioossed või irreligioossed vaated ei saa olla aluseks diskrimineerimisele – õpilase turvalisus; vanemate vabadus valida, milliseid moraalseid väärtusi nad oma lastele õpetada soovivad.

Kool saadab õpilastele jumalateenistusi organiseerides sõnumi, et kui nemad ei võta sellest osa, siis on nad kuidagi teisejärgulised. Ainuüksi faktist, et näiteks ateistidest õpilastele võrdväärset filosoofilist kogunemist ei korraldata, järeldub, et kool väärtustab üht usku õpilasi enam kui teist usku õpilasi. Üht usku propageerides vähendab kool kui autoriteet varjatult, ent olemuslikult õpilaste võimalust valida.

Veelgi hullem, kui kooli korraldatud jumalateenistusel esineb kooli koor. Sellisel juhul pannakse õpilane valiku ette: osale teenistusel ja pääse oma kaasõpilaste esinemist kuulama, ära osale ning ei pääse. Õpilaste kaasõpilaste ja usu vahel valima sundimine on diskrimineeriv ja äärmiselt sobimatu ning turvalist koolikeskkonda kahjustav. Juba õpilaste religioossete eelistuste kaudne avaldamine, mis on ilmne sellest, kes külastab ja kes ei külasta jumalateenistust, on turvalist koolikeskkonda ning õpilaste delikaatsete isikuandmete kaitset kahjustav.

Religiooni, teadusvälise distsipliini propageerimine õppeasutustes, mis peaksid andma kõigile inimestele elementaarsed teadmised meid ümbritsevast maailmast, on sobimatu, kuna usulised väited ei ole teaduslikud, verifitseeritavad ega falsifitseeritavad. Võib öelda, et objektiivse diskussiooni mõttes on usulised väited mõttetud ning kaugel õigustatud tõese uskumuse ehk teadmise kriteeriumist. Ja kooli eesmärk on siiski jagada teadmisi, mitte verifitseerimatut demagoogiat.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §37 sätestab ka, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Koolipoolne jumalateenistuste korraldamine riivab rängalt vanemate õigust valida, milliste väärtuste keskel, olgu nendeks uskumise ja uskmatuse küsimus või moraalsed õpetused, nad kasvatavad oma järeltulijaid.

Kuna kooli ja usu kokkusegamine kahjustab paratamatult õpilaste huve, peame vajalikuks algatada järgmise petitsiooni:

Meie, allakirjutanud, leiame, et haridusasutuste korraldatavad (jõulu)jumalateenistused on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidega 40, mis garanteerib riigi ja kiriku lahususe ning usuvabaduse, 12, mis keelab usutunnistusepõhise diskrimineerimise, ja 37, mis jätab otsustava sõna laste hariduse määramisel vanematele.

Paragrahv 40 sätestab muuhulgas, et Eestis pole riigikirikut. Meie leiame, et kui haridusasutus korraldab teenistuse vaid ühe usuvoolu – laiemas mõttes ateism vs teism, kitsamas usulahud – õpetuste põhjal, siis kehtestatakse de facto riigikirik, mis ei pruugi olla küll üleriigiline, ent on siiski riigi poolt eelistatud usuvool. Midagi, millele riigi tugi lisab legitiimsust, võrreldes usuvooluga, mida riik ei toeta. Eestis on muidugi de facto tegemist üleriigilise riigikirikuga: enamik koolide jõuluteenistusi on teistlikud, kristlikud ning luterlikud. Sama paragrahv sätestab veel, et kuulumine usuühingutesse on vaba. Eestis on kooliharidus üheksa klassi ulatuses kohustuslik, mis tähendab, et de facto pole ka usuühingutesse kuulumine vaba, kui koolid korraldavad jumalateenistusi.

Paragrahv 12 keelab usutunnistuse põhjal diskrimineerimise. Korraldades vaid ühele usulahule omase teenistuse, diskrimineerib riik kõigi teiste usulahkude esindajaid, kellele teenistust ei korraldata. Veelgi enam, usulised tõekspidamised on delikaatsed isikuandmed. Jumalateenistuse korraldamise käigus avaldab kool paratamatult ka õpilaste usulised tõekspidamised: need on nähtavad sellest, kes jumalateenistusele läheb, kes mitte. Eesti ühiskond pole paraku piisavalt küps, et erinevaid usulisi veendumusi võõrustada. Seetõttu ohustab kooli selline tegevus õpilaste vaimset ja füüsilist tervist. Eriti traumeeriv on jumalateenistus koolides, kus jumalateenistusel astub üles kooli koor: laps peab valima usuliste tõekspidamiste ning sõprade vahel – ehe näide sellest, et Eesti ühiskond ei suuda usulisi tõekspidamisi õiglaselt ja mõistlikult kohelda.

Paragrahv 37 jätab laste hariduse valimisel otsustusõiguse vanematele. Jumalateenistusi korraldades rikub kool rängalt lapsevanema õigust otsustada, milliseid usulisi ja eetilisi väärtusi oma lapsele õpetada, olgu nendeks tõekspidamisteks usu ja uskmatuse küsimus või moraal.

Kuna koolide organiseeritud jumalateenistused on meie arvates kahjulikud ning Euroopa ja Eesti õiguspraktikas on põhiseaduses sätestatut seni liiga kitsalt tõlgendatud, siis teeme ettepaneku üle võtta ameerikalik arusaam usuvabadusest ning viia sisse järgnevad muudatused Eesti seadustikku.

  • Härra Siseministril ja Riigikogu liikmetel palume algatada “Kirikute ja koguduste seaduse” muudatuse, millega muudetakse paragrahv 9 lõige 2 järgnevalt:
    “Jumalateenistusi ja usulisi talitusi ravi-, õppe- ja hoolekandeasutustes korraldab usuline ühendus omaniku või asutuse juhi, kinnipidamisasutustes vangla direktori, kaitseväes struktuuriüksuse ülema loal vaid juhul, kui ravi-, õppe-, hoolekande-, või kinnipidamisasutustes viibijal pole võimalik sealt lahkuda ning kaitseväes vaid välismissioonil viibivas üksuses, kui kaitseväelastel pole muidu võimalik usulistel talitlustel osaleda.”

    Lisaks palume lisada paragrahvile 9 lõike 3 järgnevas sõnastuses:
    “Kui ravi-, õppe-, hoolekande-, kinnipidamisasutuses või kaitseväes korraldatakse usuline teenistus, siis tuleb pakkuda igale sellises asutuses viibijale võimalust osaleda tema usulistele tõekspidamistele vastaval teenistusel.”
  • Härra Haridus- ja Teadusministril ning Riigikogu liikmetel palume algatada “Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse” muudatuse, millega täiendatakse seadust järgnevalt:
    “Haridusasutus, mille juures pole õpilaskodu ega internaati ning mis pole erikool, ei või korraldada usulisi teenistusi.”
  • Austatud Eesti Vabariigi õppeasutuste direktoritel ja direktrissidel palume usuliste teenistuste korraldamise lõpetada.

 
Vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele

allakirjutanud

Käesoleva teksti autorid, Heiki Ojasild ja Tuuli Lõhmus, annavad loa seda teksti kopeerida, levitada ja muuta CC-BY-SA 3.0 litsentsiga määratud tingimustel.

Comments are closed.