Kodanikuks olemine kohustab (et)

Järgnev tekst on ühiskonnaõpetuse tunnis kirjutatud arutlus, mis pärineb septembri lõpust. Mõned originaalis esinenud kirjavead on ära parandatud.

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.” (§54) Kuid kas kodanikul on ka moraalne kohus seadust täita? Järgnevalt analüüsimegi seda Eesti ja maailma näidetel.

Esiteks pean vajalikuks käsitleda kohustuse omaksvõtmist või tagasilükkamist. Normaalsest juriidilisest suhtest (st võlaõiguslikust suhtest) on võimalik loobuda: keegi ei saa inimest sundida enda heaks tööle või endale laenu andma; sama ei kehti kahjuks kodakondsuse kohta, millest lubab kodakondsuse seadus loobuda vaid juhul, kui selle tagajärjel ei teki kodakondsusetust. See paneb kodaniku, kes ei soovi kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, väga raskesse olukorda: ta peab rikkuma seadust kohustused täitmata jättes või ta peab loobuma oma põhimõtetest ning olema osa õiguslikust suhtest, mida ta ei soovi. Viimane võimalus ei ole minu arvates liberaalses ja demokraatlikus ühiskonnas kohane.

Teine oluline küsimus on: kas kodanik peab demokraatlikus ja liberaalses ühiskonnas täitma seadust, mis ei ole kooskõlas selle ühiskonna aluseks olevate põhimõtetega? Kas Gandhi oleks pidanud austama riigi soolamonopoli; kas me peaks austama kopeerimismonopoli, mis pole piraadiliikumise arvates kooskõlas PS §45ga (“Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.[...]“) ega “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni” sarnasesisulise artikliga? Kas piraadid peaks aktsepteerima kohtute interpretatsiooni või võitlema oma veendumuste eest?

Kindlasti leidub neid, kes väidavad, et kodanik peaks järgima seadust nii, nagu selle on vastu võtnud parlament ning rakendavad kohtud. Teisalt leidub küllalt neid, kes väidavad, et kodaniku kohus on seadust rikkuda, kui seadus pole kohane, ning nende toetuseks leiame piisavalt näiteid ajaloost: 20. sajandil USAs toimunud konstitutsiooniliste vabaduste laienemine omas eeldustena inimesi, kes olid valmis seadust rikkuma – teisiti polnud neil alust statuute, mis keelustasid preservatiivide kasutamise, abieluvälised seksuaalsuhted, sodoomia, abordi jpm, kohtus vaidlustada. Ka Eestis saab kodanik paluda kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelvalve vaid kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva statuudi suhtes. Järelikult demokraatia nõuab valmidust seadust rikkuda.

Ajaloole mõeldes näeme, mis juhtub pimeda seadusejärgimise tulemusena: Hitleri käsualused (e Natsi-Saksamaa seadusi täitnud isikud) mõisteti pärast sõda ex post facto süüdi sõjakuritegudes; lääne valmidus oma põhimõtteid paindlikult rakendada (Gitmo Naval Base) on toonud meile edu ka Iraagi ja Afganistani kampaaniates.

Kahjuks võib tuua näiteid ka valdkondadest, kus seaduse paindlik rakendamine ei ole soovitav: tuleohutus, relvade käsitlemine ja liiklusohutus eeldavad isetegevuse minimeerimist. Samas saab iga mõistlik inimene nende regulatsioonide vajalikkusest aru ning filosoofilised küsimused jäävad neis valdkondades tagaplaanile.

Isiklikult leian, et kodanikuks olemine ei kohusta seadust täitma, sest tegu on õigusliku suhtega, millest on pea võimatu välja astuda ning valmidus seadust rikkuda on demokraatlikus ühiskonnas vabaduste laienemise eelduseks.

Kodanikul võib olla moraalne imperatiiv seadust täita, et tagada kaaskodanike ohutus. Teisalt on kodanikul õigus seadust rikkuda, et kindlustada inimõiguste ja põhivabaduste areng ning protestida pea kohustusliku õigusliku suhte vastu.

Comments are closed.