Essee on avaldatud ka 2013-05-03 Sirbis kui “Kasutaja määratud identiteet on demokraatia osa“.
Infoühiskonnas on küsimus anonüümsusest oluliselt avaram kui Meelis Atoneni katse[1] võrdsustada anonüümne (tegelikkuses küll pseudonüümne) kommenteerimine halvustamisega või kui seda on isegi küsimus ano-/pseudonüümsuse kui nähtuse tervitatavusest kommentaariumides. Küsida tuleks, kas inimene peaks alati kasutama oma ametlikku, riiklikku identiteeti (edaspidi “üks identiteet”) või võib ta igas kesk- või kogukonnas endale ise identiteedi konstrueerida.
Intuitiivselt pole eriti keeruline leida põhjuseid, miks inimene võiks kasutada või isegi peaks kasutama üht identiteeti – kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja demonstreeritud eruditsioon liigub temaga koos erinevate kesk- ja kogukondade vahel; kasu teistele kasutajatele on sarnane; kasu turundajatele on võimalus meid jälgida ka juhul, kui tarvitame meetmeid privaatsusvaenulike tehniliste lahenduste vastu; ning kasu õiguskaitse-, repressiivorganitele ja võimalikule hagejale on kasutaja tuvastamise lihtsus –, küll aga võib olla pisut keeruline mõista, miks peaks tavaline inimene, kel tüüpargumendi kohaselt midagi peita pole, looma ning kasutama mitut identiteeti.
Põhjused eri identiteetide kasutamiseks tulenevad tegelikult juba eeltoodud loetelust: reputatsiooniga käivad kaasas ad verecundiam ja ad hominem argumendid; reklaamimüüja tegevus võib olla paremal juhul lihtsalt tüütu ning halvemal juhul paljastada piinlikke detaile meie eraelust, mille endale hoidmiseks on meil igati loomulik õigus; ning õiguskaitseorganite tegevusele oleme seadnud piirid, et kaitsta süütuid inimesi. Käsitlengi neid põhjuseid nüüd lähemalt.
Diskussiooni kvaliteedi kohta märgin vaid nii palju, et vabadus eri diskussioonides eri identiteete kasutada tagab, et isikut, kes ühes diskussioonis esitab nt föderaalset Euroopat pooldavaid seisukohti, võetakse rahvuslaste poolt tõsiselt teises diskussioonis, mis võib käia näiteks abielu kui institutsiooni vajalikkuse kohta. Samavõrd oluline on, et kuni identiteedid on lahus, ei omista föderalistid tema arvamusele diskussioonis abielu vajalikkuse üle suuremat kaalu kui tema argumentidele kohane. Tulemus, mis debati kvaliteeti vaid parendab.
Tasuta teenuste ja kasutaja suhete kohta pean nentima, et tasuta teenuse kasutaja peab paratamatult kommertsteenuse osutajale mingil moel kasu tooma. Seega võib õigustatult küsida, kas tasuta teenuse kasutajal pole lausa moraalset kohustust anda enda kohta piisavalt infot, et talle reklaami müüa.
Siinkohal eristaksin reklaamimüüjat, kes kujundab oma pakkumised kasutaja huvi järgi ühe valdkonna vastu, ning reklaamimüüjat, kes proovib infot agregeerida. Kui esimese vastu võib veel väike sümpaatia olla, kuna tema tegevus ei paljasta juhuslikult kasutaja ekraanile pilgu heitnud isikule midagi privaatset, siis teine võib küll reklaamimüüjale kasulikum olla, ent kes meist tahaks, et reklaamimüüja kasumi nimel paljastatakse meie seksuaalne sättumus, võimalikud sõltuvushäired, poliitilised vaated[2], võimalik rasedus[3] või midagi muud, mille hoiaksime pigem enda teada?
Paadunud korporatist väidaks ilmselt, et pole oluline, kui palju informatsiooni meile meeldib enda kohta anda – peame seda jagama, kui tahame teenust kasutada. Enamik inimesi ilmselt nõustub, et tegelikult “on [meil] informatsioonilise enesemääramise õigus”[4] ehk nii nagu Aaviksoo sõnade kohaselt leiame “me oma perekonna pildialbumites […] pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast”[4], kuna oleme jätnud “[p]eredele […] õigus[e] albumisse oma pilte valida”[4], oleme endale jätnud ka õiguse otsustada, kui palju meie identiteedist on müügiks.
Kui me müüme enda identiteedist liiga vähe, et soovitud teenusel ära majanda õnnestuks, siis selline teenus paratamatult turuloogika kohaselt kaob ja peame soovitud teenuseta läbi ajama. Tõenäolisem on, et meie pealt teenitakse lihtsalt väiksemat kasumit kui teenusepakkujale meeldiks, ent õnneks on ettevõtjad alati pidanud kohanema muutunud õigus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mitte vastupidi. Seega, kui soovime kasutada mitut identiteeti, et vältida massilist nuhkimist (vt nt [5]), siis peab meie sooviga kohanema ettevõtja ning me ei pea oma soovist loobuma.
Paranoilisematel vetel seilates tuleb mõista, et täpselt sama vajalik kui õiguskaitseorganite töö on ka järelvalve nende tegevuse üle ja piirangud tegevusele. Oleks naiivne uskuda, et õiguskaitseorganitele valmistaks näiline anonüümsus erilist probleemi teada saada, millisest arvutist mõni kommentaar kirjutatud on. Küll aga tagab kasutajapoolne identiteedihaldus, et sellise teabe väljauurimiseks peab olema piisav õiguslik alus, aidates ära hoida olukordi, kus põhjendamatu taustauuringu ja seega riigi ressursside väärkasutuse võib vallandada isiklik erimeelsus mõne ametnikuga või lihtsalt kellegi ebaterve huvi.
Muidugi pole õiguskaitseorganid ainsad, kellel võib olla ebaterve huvi mõne Interneti-kasutaja tegevuse vastu: kui nt Pepsi töötaja kiidaks oma nime all veebis Coca-Colat, siis oleks ilmselt tegu üpris piinliku situatsiooniga Pepsi jaoks, mis tõenäoliselt kõnealuse töötaja karjääriväljavaateid kuidagi ei parandaks. Kui Pepsi töötaja kiidab anonüümselt veebis Coca-Colat, siis ei oleks selles Pepsi jaoks midagi piinlikku ning töötaja karjäärivõimalused jääksid tõenäoliselt samuti kärpimata.
Pisut paranoilisemalt, kui paljudel meist oleks silvermeikarlik julgus – eeldan, et ta rääkis tõtt – establishmentile oma nime all vastu minna ja tunnistada: olen teinud seda, teist ja kolmandat ning kahjuks on selline praktika üldlevinud. Julgen arvata, et vähestel. Kui paljudel meist on huvi, et keegi analoogilise käitumise ka tulevikus paljastaks, isegi kui ta ei soovi seda oma nime all teha? Ilmselt igaühel. Valik, kas teha seda läbi nimelise vahendaja, nagu paneb ette Atonen[1], või ilma vahendajata, on selle isiku teha. Avalikkus peaks mõlemal juhul kujundama oma seisukoha tõendite ja argumentatsiooni, mitte võimaliku vahendaja arvamuse põhjal.
Anonüümsus, pseudonüümsus, mitu identiteeti pole midagi, mida me kartma peaks – tegu on nähtustega, mida peaksime tervitama. Jah, need nähtused võivad nii mõnegi elu keerulisemaks teha, seda nii õigustatult kui õigustamata, kuid igasugune võimalik kahju on võrreldamatult väiksem kui kasu, mida need nähtused pakuvad: informatsiooniline enesemääramisõigus; õigus sotsiaalseid repressioone kartmata oma arvamust avaldada; õigus kontrollida, mil määral soovime tänasel infoajastul tooteks olla; väiksem ahvatlus toppida oma nina teiste kodanike asjadesse; ning mis kõige tähtsam, kohustus ja võimalus hinnata kellegi tegevust või arvamust mingis valdkonnas selle sisu, mitte tegija/arvaja isiku põhjal on väärtused, mis nõuavad, et peaksime neid nähtusi demokraatlikeks alusväärtusteks. Mina vähemalt olen nende väärtuste nimel valmis mõningase erandliku anonüümse sõimu ära kannatama – või tegelikult ei vaevu selle all isegi kannatama.
[1] Atonen, M. (2013-04-23) Meelis Atonen: anonüümne õigus teisi halvustada viib meid hukatusse. PM Online. Vaadatud 2013-04-23.
[2] Halliday, J. (2013-03-11) Facebook users unwittingly revealing intimate secrets, study finds. The Guardian. Vaadatud 2013-04-25.
[3] Duhigg, C. (2012-02-16) How Companies Learn Your Secrets. NYTimes.com. Vaadatud 2013-04-25.
[4] Aaviksoo, J. Infokonfliktid ja enesekaitse. Diplomaatia. Vaadatud 2013-04-23.
[5] Loho, E. (2013-03-31) Elver: kes ja kuidas sinu järele nuhib? PM Online. Vaadatud 2013-04-23.
Kirjutis on avaldatud ka 9. novembri Õpetajate Lehes.
26. oktoobri Õpetajate Lehes kirjutab Rein Sikk (“Kõik õpetajad, Facebooki!”), mis kasu võib endaga kaasa tuua koolipersonali Facebooki kolimine. Samas kirjeldab ta ka, kuidas ta ise osaliselt Facebooki vahendusel meediaõpetuse kursust läbi viis. On küll tore lugeda, mis kasu võib Interneti ja modernsete suhtluskeskkondade kasutamine õpilase-kooli dünaamikasse tuua, ent kahetsusväärselt ei käsitleta artiklis piisaval määral Facebooki kolimisega kaasnevaid probleeme.
Privaatsus. Ligipääs oma andmetele
Õpetajate (ja koolitöö) Facebooki kolimine tõstatab üleüldised privaatsus- ja andmekontrolli küsimused, mis Facebooki kasutamisega seostuvad. Nende kaardistamisel on teinud ära väga suure töö austerlane Max Schrems, kelle alustatud veebilehel europe-v-facebook.org on loetletud suurem osa Facebookiga seonduvatest privaatsusprobleemidest, muuhulgas etteheited, et kogutud andmete kasutamine pole läbipaistev, vaikeprivaatsussuvandid pole adekvaatsed, kasutajate kohta kogutakse isikuandmeid teistelt kasutajatelt ja andmeid kogutakse liiga palju ning säilitatakse liiga kaua. Iiri andmekaitsjatele (Facebooki Euroopa peakorter asub Iirimaal) on kampaania raames esitatud 22 kaebust väidetavate Euroopa Liidu õiguse rikkumiste kohta.
Lisaks Iiri andmekaitsjatele esitatud eelmainitud kaebustele, võib Facebooki kasutamine tuua kaasa ka muid ebameeldivaid tagajärgi: Facebooki soov andmeid monetiseerida on viinud selleni, et reklaamiteenuse ostjatel on võimalik oma reklaame pakkuda väga spetsiifiliste huvide või omadustega inimestele, näiteks homodele, paremäärmuslastele või inimestele, kellele meeldib “vallatu seks” (ing k kinky sex). Ja et veel eriti palju müüa saaks, siis asjaolu, et kasutaja seksuaalne sättumus või poliitiline ideoloogia pole avalik, ei tähenda, et talle ei võiks vastavat reklaami pakkuda. (Facebook Ads Reveal Users’ Sexual Preferences, Huffington Post, 16.01.2012)
Euroopa Liidus peaksid liikmesriigid olema keelanud “töödelda selliseid isikuandmeid, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise, ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemise”. (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 95/46/EÜ artikkel 8 lõige 1) Kui paljud meist on töötlemise lubatavuseks nõutava sõnaselge nõusoleku andnud või ise oma andmed avalikustanud? Ja kui paljudele meist meeldiks, kui pilk meie arvutiekraanile, millel kuvatakse parajasti Facebooki, avaldab meie poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, tervisliku seisundi, seksuaalsed detailid lihtsalt selleks, et Facebook saaks meid reklaamiostjatele müüa?
Ilmselt tahaks nii mõnigi nüüd öelda, et kustutagem siis üleliigsed andmed ära ning ärgem jagagem neid Facebookiga. Vähenevat funktsionaalsust arvestamata, võib esmalt isegi mõistlikult kõlada, kuid see ei pruugi probleemi lahendada: viis kaebust 22st puudutab andmeid, mille kasutaja on “kustutanud”, ent Facebook hoiustab endiselt oma serverites. Lisaks on pool veebi täis like nuppe, mida Facebook kasutab samuti selleks, et jälgida, milliseid veebilehti kasutaja külastab. (Nupul vajutamine pole vajalik.) Mida kogutud andmetega tehakse, teab vaid Facebook ning kuigi neil on kohustus väljastada soovi korral koopia hoiustatavatest andmetest ka kasutajale, siis nende online vormid väljastavad väga väikese osa kõigist andmetest ning isegi kirjalik nõue kõigi kasutaja kohta käivate andmete väljastamiseks ei pruugi oma eesmärki täita.
Monopolisti võim
Õpetajad täiskasvanud inimestena otsustavad muidugi ise, milliseid teenuseid ja teenusepakkujaid usaldada. Kuid kui kolida Facebooki ka koolitöö ja agiteerida mitte-kasutajatest õpilased ka kasutajateks hakkama, tekib küll küsimus, kes vastutab, et õpilane suudab privaatsussuvandite rägastikus navigeerida ning hiljem midagi kahetsema ei pea. Mulle ei tundu selles valguses jutt suurenenud veebiturvalisusest eriti realistlikuna.
Lisaks nõuab vastust ka küsimus, miks peaksime toetama üht mitte eriti vastutustundlikku monopolistlikku eraettevõtet, suunates veel rohkem õpilasi nende kasutajateks. Peaksime ju väga hästi aru saama, et eelkirjeldet moel saab üks ettevõte käituda vaid siis, kui kasutajad on temast sõltuvuses. Kool võiks siiski õpilastele iseseisvust õpetada…
Ravi: tarkvaravabadus ja avatud standardid
Soovides globaalse kommunikatsioonivõrgu – Interneti – pakutud võimalusi kasutada suhtlemiseks õpilastega, peaksime seda tegema moel, mis õpetab õpilastele, et nad ei pea sõltuma ühest ettevõttest, et nad võivad ise oma andmeid kontrollida, et nad võivad ise kasutatava tarkvara valida ja seda vajadusel muuta. Peaksime kontrolli õpilastele kui kasutajatele andma.
Suhtlusvõrgustike puhul võib see esmapilgul tunduda keeruline, kuna meile tundub, et suhtlusvõrgustikus on oluline suur kasutajate hulk. Tegelikult pole see oluline: oluline on, et, kasutades erinevaid teenusepakkujaid, teenused ühilduksid. Samuti pole oluline, et kogu kasutaja tegevus oleks näha kogu maailmale. Mis loomulikult tähendab, et Facebookile on mitmeid alternatiive, mis põhinevad avatud standarditel ja on implementeeritud vaba tarkvarana – kontroll tarkvara ja andmete üle jääb kasutajale ning igaühel on tehniline võimekus võrgustikus osaleda.
Alternatiivide hulka kuuluvad nii vanamoeline e-post koos postiloenditega – ühildub ka Facebookiga! – ja blogid koos kommentaariumidega ning voogudega kui ka uuemad avatud sotsiaalvõrgustikud nagu StatusNet (alternatiiv Twitterile) ja Diaspora (sümbioos mitmest sotsiaalvõrgustikust). Kõiki neid iseloomustab asjaolu, et kasutaja säilitab soovi korral täieliku kontrolli oma andmete üle: ta võib alati serveritarkvara enda kontrolli all olevas arvutis jooksutada. Standardite avatud loomus tähendab ka, et kui ta ei soovi ise serverit käigus hoida, siis on tal teenuse kasutamiseks võimalik valida mitme teenusepakkuja vahel.
Mille poolest Facebook oma probleemidega eelneva valguses meediakursuse läbiviimiseks parem on kui mõni avatud protokollidel põhinev suhtlusvõrgustik, jääb minu jaoks pisut segaseks.
Arvamus- ja väljendusvabadus
Mõni sõna ka probleemidest, mis kaasnevad õpilaste-õpetajate sõprustega suhtlusvõrgustikes, kus suunatakse kogu oma tegevus kõigile (või vähemalt kõigile sõpradele). Poliitiline tegevus, arvamus- ja väljendusvabadus tuleb paratamatult sellises olukorras üle vaadata. Nii õpilase kui õpetaja arvamusvabadus peab säilima, kuid üks neist ei tohi muutuda õpilaste ideoloogiliseks mõjutamiseks.
Ilmselt ei tuleks ühelegi õpetajale pähe tunnis teatada, et erakond A on väga hea ja erakond B on väga halb. Kuid samas on poliitilist eelistust omava inimese jaoks täiesti normaalne enda veendumusi jagada. Kui õpetajal on hulk õpilasi virtuaalsõpradeks, võib juhtuda, et täiesti tahtmatult muutuvad sellised arvamusavaldused õpilaste poliitiliseks mõjutamiseks. Kuidas selliseid situatsioone vältida, peab iga õpetaja ilmselt ise mõtlema, ent lihtsaim võimalus on praeguseid õpilasi virtuaalsõpradeks mitte võtta.
Hulk probleeme võib tekkida ka õpilaste ja õpetajate postitustest, kui polda üksteisega rahul. Kui mõni õpilane avaldab oma nördimust mõne õpetaja suhtes või vastupidi, siis võib see põhjustada mõttetult palju kannatusi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Samuti tekib küsimus, kuidas peaksid kaasõpilased- ja õpetajad sellistel puhkudel käituma.
Ning lõpuks, mis siis, kui õpilane postitab midagi, mis pole õpetaja arvates ühiskondlikult aktsepteeritav, ent kuulub tema väljendusvabaduse sfääri? Kui mõni õpilane arvab, et kallis idanaaber vabastas meid ning oma arvamust väljendab, siis võib nii mõnigi õpetaja pidada oma kohuseks vastupidist selgitada.
Kuid piir faktoloogilise selgitustöö ning ideoloogilise ajupesu ja tasalülitamise vahel võib olla õhuke… Fundamentalistist õpetaja võib pidada oma pühaks kohuseks selgitada, et evolutsioon on ateistlik ajupesu ning tegelikult lõi maailma hoopis jumal kuue päevaga. Või Eesti oludes tõenäolisem stsenaarium, kus filmist “Kuhu põgenevad hinged?” tuntud õpetaja kombel võib mõni õpetaja paluda eemaldada näiteks satanistlikke sümboleid. Ehk Rein Siku pakutud “õppuri postituste retsenseerimine” on slippery slope. Võib-olla liiga libe.
Lõppsõna
Õpilaste-õpetajate suhtluse parendamine on kiiduväärt ettevõtmine, ent seda tehes ei tohi inimesi ohustada ega seada neid sõltuvusse suurettevõtetest. Tuleb meeles pidada, et õpetaja asi pole õpilase poliitilisi ega usulisi veendumusi mõjutada. Õpilase mõttemaailmaga võib tutvuda, ent vägivaldne sekkumine ei saa olla aktsepteeritav. Õpilase-õpetaja suhe peaks ka virtuaalkeskkonnas jääma akadeemiliseks ning iseseisvust toetavaks.
Kirjutis on avaldatud toimetatud kujul ka Õhtulehes.
Kirjutan: “Piraatlus,” ent mida mõtleb lugeja? Viimasele filmile, mille magnet-viite ta veebilehelt ThePirateBay leidis ning filmi enda teiste tavalistest inimestest Interneti-kasutajate arvutitest alla laadis? Autorile, kes meelelahutustööstuse retoorika kohaselt tasustamata jääb? Autoriõigusele kui asjaõigusele, milleta kultuur sureks? Autoriõigusele kui liberaalsesse turumajandusse sobimatule monopolile ning artistide, kelle saatust ei otsusta enam koopiaõigusetööstuse juhid, emantsipatsioonile?
Koopiaõigusetööstusei diskursus
Koopiaõigusetööstuse muinasjutud piraatlusest on hiljuti kokku võtnud üks Rootsi piraadiliikumise asutajatest Rick Falkvinge artiklis, mis on eesti keeles avaldatud MTÜ Piraadipartei pooltii: 1) koopiaõigusemonopoli kaotamine jätab autorid nälga; 2) koopiaõigusemonopol on autorite jaoks oluline sissetulekuallikas; 3) koopiaõigusetööstus on majandusele elutähtis; 4) vaba jagamise korral ei kuluta keegi enam raha meelelahutusele; 5) ilma koopiaõigusemonopolita lõpetataks loomine – piraatlus on kohutav.
Tegelikkus
Koopiaõigusetööstuse diskursuse omaksvõtmise otsustab muidugi igaüks ise, ent alustuseks peaks püstitama mõne olulise, olemusliku küsimuse: 1) kui kaua on inimkond eksisteerinud ja loonud? 2) kui kaua on koopiaõigusemonopol eksisteerinud? 3) kui palju saavad autorid koopiaõiguse monopolist tulu? 4) kui palju loomingut tekib ja levib koopiaõigusemonopolist hoolimata või sellega lausa võideldes?
Lascaux koopamaalingud (u 15 300 e.m.a), Homerose eeposed (u 7. - 8. saj e.m.a), Leonardo maalid (15. - 16. saj), Newtoni “Principia” (17. saj) loodi kõik ilma koopiaõigusemonopolita. Mõnigi neist tõenäoliselt lausa seetõttu, et koopiaõigusemonopol oli tundmatu. Esimeseks autoriõiguste statuudiks oli 1710. aastal Briti parlamendi poolt vastu võetud “Statute of Anne”. Lascaux pole kindlasti vanim kunstinäide (on teada koopamaalinguid, mille vanuseks hinnatakse 40 000 aastat), kuid on ilmne, et loodud on kümneid kordi pikema aja vältel, kui autoriõigus on eksisteerinud.
Anne’i statuut suruti trükitööstuse poolt läbi, kuna Briti parlament ei soostunud enam trükkalite gildile trükimonopoli andma. Trükkalid väitsid selle peale, et autoritel on loomuomane õigus oma loomingule, teades seejuures väga hästi, et autoritel polnud selle õigusega midagi muud peale hakata, kui see trükkalitele endile maha müüa. Üldsusele polnud selline monopol tol ajal suuremaks probleemiks, kuna igaühel polnud võimalust endale trükipressi osta. Lisaks oli monopoli ajaline kestus tol ajal 14 aastat (teist sama palju oli võimalik pikendusena saada).
Tänapäeval aga on igal ühel meist võimalik kõike ise avaldada, kopeerida ja levitada; me ei vaja selleks “trükkaleid”. Nemad muidugi vajavad meid ning olukorras, kus konkurentideks on lisaks teistele “trükkalitele” ka iga arvutikasutaja, vajavad nad koopiaõigusemonopoli enam kui kunagi varem. Mitte selleks, et kindlustada loojatele õiglane tasu, vaid et sundida autorit, kes soovib varasemat loomingut kasutada (iga keerukam teos toetub varasemale loomingule), kasutama “trükkali” teenuseid.
Filmiloojal või bändil pole täna vaja, et koopiaõigusetööstus soostuks nende loomingut turustama. Loonud hea teose, tuleb sellest vaid mõnel BitTorrent-lehel teada anda, lisada oma BitCoin-aadress või Paypali rekvisiidid ning oodata – hea teose korral päris lühikest aega.
Arvestades, et 98% koopiaõigusetööstuse poole pöördunud muusikutest ei saanud kunagi lepingut, 98% kahest protsendist ei olnud edukad ning vähem kui pool protsenti edukatest on näinud autoritasusidiii – 100% − 2%∙2%∙0.5% ═ 99.9998% autoritest pole sentigi autoritasudena saanud –, siis pole raske näha, et koopiaõigusemonopoli hülgamine nende sissetulekut ei vähendaks.
Küll aga võib plaadifirmade väljajätmine autorite sissetulekut suurendada: aastatel 1999-2009 kasvas Norra muusikatööstuse käive neli protsenti, artistide käive ent enam kui kahekordistus sama ajagaiv (kõikide väärtuste puhul on inflatsioon maha arvutatud). Pole vist uudis, et sama ajaga on plaadimüük kahanenud nii palju, et “plaat” on peaaegu et võõrsõna ning failijagamine on suurenenud nii palju, et pole võimalik leida noort, kes ei teaks, mis on BitTorrent.
Kuidas on võimalik, et samal ajal, kui plaadimüük väheneb ning failijagamine kogub populaarsust, kasvab artistide sissetulek? Failijagamine on efektiivne reklaam, populaarsus ent avab uued uksed: bändilogodega atribuutika müük ning live-esinemised. Eelmainitud Norra uuringust tuleb ka välja, et kui aastal 1999 teenis 25% artistidest rohkem kui poole oma sissetulekust esinemistest, siis aastal 2009 oli see protsent 50.
Kahjuks on koos artistide sissetulekuga kasvanud ka koopiaõigusetööstuse sissetulek. Ütlen kahjuks, kuna see raha kulub suuresti kasutute administraatorite ülalpidamiseks ning infovabaduse piiramiseks. Kui see raha läheks otse artistidele, mitte iganenud tööstusele, siis oleks rohkem raha ja innovatsiooni nii meelahutus- kui ka tehnikatööstuses ning nad saaksid rahus kooseksisteerida.
i Meelelahutustööstuse osa, mille ärimudel põhineb koopiaõiguse (autori varalised õigused) monopolil, mitte innovatsioonil.
Mõeldes kohtupraktikas ja poliitikas toimuvale, jääb vägisi mulje, et kellelgi on soov rahva hääl kuuldamatuks muuta ning rahvapärasus avalikust elust ära kaotada. Rahva häält tõrjutakse nii au ja hea nime kaitse kui ka poliitkorrektsuse või -viisakuse egiidi all, ent seda tehes unustatakse ära, et demokraatlikus riigis peab olema kõrgeima võimu kandja rahvas.
Ühiskondliku halvakspanu kohtulik erosioon
Teatud rahvaosa väljendusvabaduse ründamine algas mõni aasta tagasi kohtutes, kui sisuliselt otsustati radikaalselt piirata rahva võimalust oma halvakspanu väljendada. Nimelt on aegade jooksul ühiskondlikku halvakspanu kasutatud, et vähendada (potentsiaalselt) ühiskonnavaenulikku käitumist. Selline halvakspanu ei tohiks võtta ähvarduse kuju, ent avaldused stiilis “maailm oleks sinuta parem paik” või “suur suli” isiku kohta, kes on kahjustanud olulist ühiskondlikku huvi (jäätee, riigivara), on olnud ja peaksid jääma aktsepteeritavateks.
V. Leedo ja N. Seli kaasused ent viitavad sellele, et rahvas ei tohiks oma halvakspanu nõnda väljendada. Leedo kaasuse lahend (Harju Maakohtu lahend 2-06-9067/17) väidab, et Leedole osaks saanud sõim oli mh õigusvastane, kuna Leedo isiklikult polnud jäätee lõhkumisega seotud. Arvestades, et üldiselt peab avalikkus siiski omanikke ja juhte organisatsioonide tegevuse eest vastutavaks ning et ad hominem rünnakud (enamasti küll viisakamas väljenduses) on uskumatult levinud, siis võib olla natukene palju oodata, et keskmine kommentaator, kes laevafirma selgitusi usutavaks ei pidanud, ei elaks end Leedo peal välja, vaid kritiseeriks firmat viisakas kõnepruugis.
Kui Leedo kaasus eeldab rahvast lihtsalt uskumatult palju, siis Seli kaasus on Postimees Online’i artikli (“Neinar Seli kaotas lõplikult kohtuvaidluse Eesti Ekspressiga”, 04.09.2012) põhjal oluliselt radikaalsem. Kui avalikkuse hinnangul maadevahetusega seotud isikut pätiks, poliitiliseks prostituudiks ja sahkerdajaks, suureks suliks ja nürimeelseks jõujunniks, pättide pätiks, pasaks kutsuvad või teda Herman Simmiga võrdsustavad kommentaarid tuleb kohtu arvates kustutada, siis tekib küll küsimus, kuidas peaks ühiskond – mis ei koosne vaid laitmatute maneeridega pintsaklipslastest – oma halvakspanu näitama. Minema teatama, milline tubli poliitik ta on ning ärgu enam nii tehku?
Sellised lahendid ei arvesta asjaoluga, et ka sellel osal rahvast, kes pole suuteline end viisakalt ja vaoshoitult väljendama, peab olema õigus oma arvamus kuuldavaks teha. Kaldun uskuma, et selliseid inimesi on päris palju. Veel rohkem on inimesi, kelle jaoks on jäme väljendusviis mõne emotsiooni ajel mõnes situatsioonis loomulikum kui peen. Neid ei tohiks vaigistada.
Riigikogu liige vastutab oma valijate ees
Rünnakut on jätkanud Riigikogu, vaigistades jämedama suupruugiga saadikuid. Riigikogu liikmete Peeter Võsa ning Juku-Kalle Raidi väljaütlemistele järgnev oli ilmne katse vaigistada osa rahvast: on enam kui tõenäoline, et nii Võsa kui ka Raidi valijad olid nende teravate väljaütlemiste ning huumorimeelega kursis. Seetõttu prooviti Võsat ja Raidi vaikima sundides tasalülitada inimesi, kes end nende stiiliga identifitseerivad.
Kui Riigikogu soovib, et kolleegide suust ei kõlaks rassistlikke ja homofoobseid nalju, siis on nende ülesandeks muuta avalikkust. Nad peavad tegema avalikkusele selgeks, et homofoobsed ja rassistlikud naljad ei ole naljakad. Kui nad suudavad seda teha, siis ilmselt selliste väljaütlemistega tegelasi tagasi ei valita. Kui ei, siis ei tohi aga selliseid väljaütlemisi pooldavat rahvaosa poliitikast tõrjuda seeläbi, et nende valitud saadikul suu kinni pannakse.
Ei
Arvestades eestlaste madalat valimisaktiivsust ning üleüldist pettumust poliitikas, ei saa kuidagi pidada normaalseks seda, kui me ühiskondlikku diskussiooni veelgi vaigistada proovime. Ühiskondlik halvakspanu ja mõnd isikut solvavad arvamused ent on faktorid, mis kirjeldavad päris suurt osa poliitilisest diskussioonist. Kui me need faktorid kõrvaldame, võime demokraatiale head aega öelda – õigus vaid kiita pole vabadus!
Tahan loota, et vox populi kuuldavuse järjepidev erodeerimine on vaid hulga tegemata mõttetöö tulemus. Kuid olenemata sellest, kas suund demokraatia vähenemise poole on ette võetud juhuslikult või tahtlikult, peame me kõik, matsid ja haritlased ühtmoodi, ütlema ei. Me ei luba ühtki osa ühiskonnast tasa lülitada, kuna vastasel juhul lülitatakse järgmine hetk ka meid tasa. Tehes end kuuldavaks ja öeldes ei, on lootust, et “1984” jääb fiktsiooniks.
1) Käsitletud isikud pole käesolevas arvamuses olulised: olulised on situatsioonid ja argumentatsioon. Nimesid on mainitud vaid selleks, et lugeja saaks viidatavate asjaoludega võimalikult hõlpsalt tutvuda.
2) Ma ei nõustu Võsa ega Raidi väljaütlemistega, ent ma arvan, et neil on õigus nii arvata ja end nii väljendada.
Kirjutis on avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandes.
Kolmapäevases EPL-is oli võimalik lugeda arvamustoimetaja Riin Aljase kogemusi autorsus- ja privaatsusküsimustest koolides. Aljas keskendus oma kirjutises isikuandmete kaitse seadusele, mina käsitlen autoriõiguse seadust (AutÕS) ning toon tõendeid, et täna pole olukord sugugi parem kui aastal 2007.
Alustagem põhilisest: 1) kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele tekib autoriõigus (AutÕS § 4 lg 1) ning teose autoriõigusega kaitstust eeldatakse (AutÕS § 4 lg 6); 2) autori isiklike õiguste hulka kuuluvad muuhulgas õigus autorsusele ja autorinimele (AutÕS § 12 lk-d 1 & 2) ning õigus teose avalikustamisele (AutÕS § 12 lg 6); 3) autori varaliste õiguste hulka kuuluvad muuhulgas õigus teose reprodutseerimisele (AutÕS § 13 lg 1), õigus teose levitamisele (AutÕS § 13 lg 2), õigus teose eksponeerimisele (AutÕS § 13 lg 6); 4) isiklikud õigused on võõrandamatud, varalised õigused on võõrandatavad; 5) AutÕS § 19 ja § 22 lubavad haridusasutustel teatud tingimustel mõnest AutÕS sättest kõrvale kalduda.
Kui eelmine lõik lühidalt kokku võtta, siis teose autoriõigus kuulub teose autorile ning haridusasutused võivad mõnest AutÕS sättest kõrvale kalduda. Mida haridusasutus tohib teha?
AutÕS § 19 lõige 1 lubab õiguspäraselt avaldatud teoseid motiveeritud mahus tsiteerida/refereerida, lõige 2 lubab õiguspäraselt avaldatud teost kasutada illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus, lõige 3 lubab õiguspäraselt avaldatud teost reprodutseerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.
AutÕS § 22 lubab autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta õppeasutuses teost avalikult esitada.
Ehk juhul, kui teos on õiguspäraselt avaldatud, saab õppeasutus teosest vajalikul hulgal koopiad teha ja kasutada teost illustreeriva materjalina, seda tingimusel, et näidatakse ära teose autori nimi (kui see on teosel näidatud), teose nimetus ning avaldamisallikas. Kõik, seega ka õppeasutused, võivad eelmainitud tingimustel ka motiveeritud mahus teoseid tsiteerida/refereerida, kusjuures tuleb jälgida, et teose kui terviku mõte antakse edasi õigesti.
Autoriõiguse seadusest ent ei ole võimalik leida sätteid, mis lubaks õppeasutusel või õpetajal teoseid omaalgatuslikult avaldada. Samuti pole võimalik leida sätteid, mis lubaks teoseid autori varaliste õiguste teostaja nõusolekuta eksponeerida või levitada.
Selliseks tegevuseks tuleb saada autori nõusolek. Alaealise autori puhul on kindlam küsida nõusolek autori seaduslikult esindajalt, kuna vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele võib juhtuda, et alaealisega tehtud tehing osutub hiljem õigustühiseks. (Siinkirjutaja arvates peaks alaealisel olema võime iseseisvalt oma teose kasutamist lubada ja seetõttu tuleks seadusandlust muuta.)
Autoriõigust teosele ei ole koolil võimalik omandada nii, nagu Tallinna Reaalkool seda teha proovib: punkt kodukorras, mis väidab, “[...] õpetaja juhendamisel tehtud tööd on õpetaja omand ning nende levitamine ilma õpetajapoolse nõusolekuta on keelatud” (Reaalkooli kodukord õpilasele, p 15), on naeruväärne. Esiteks ei suuda ühegi kooli kodukord üle kirjutada seadusi ning teiseks oleks selline korraldus kahtlane isegi seadusena kehtestatult: põhiseadus (PS) sätestab autorile võõrandamatu õiguse oma loomingule (PS § 39) ning igaühele õiguse haridusele (PS § 37). Küll aga kuulub seadusandja pädevusse autoriõiguse ulatuse kehtestamine ehk võimalus autoriõiguse sisu või ajalist kestvust vähendada on siseriiklikul tasandil olemas. (Eesti on kahjuks seotud mitmete rahvusvaheliste lepingutega, mis piiravad praktikas seda võimalust.)
Autoriõiguse seadus näeb autori isiklike ja varaliste õiguste rikkumise eest ette ka kopsakad trahvid: füüsilist isikut võib mõlema teo eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, juriidilist isikut rahatrahviga kuni 32000€ (AutÕS § 813 & 814). Lisaks võib õiguste omaja nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
Julgen väita, et Eestis on õppeasutustel autoriõiguse seaduse täitmisega probleeme. See väide pole pahatahtlik irvitamine, vaid viib lihtsalt loogilise küsimuseni: kui meie haridusasutused ei suuda autoriõiguse seadust täita, siis kuidas peaksid seda tegema meie noored? Kas selles valguses polnud mitte naiivne oodata, et nn Eesti suurim netipiraat Kristjan Luik sai autoriõiguse seadusest aru? On ütlematagi selge, et autoriõiguse seadus vajab kärpimist nii oma kaitseala ulatuse, ajalise kestvuse kui ka normilise keerukuse osas.
Siinkirjutaja on MTÜ Piraadipartei liige, kes esindab isiklikke seisukohti, mitte jurist. Seega ei tuleks käesolevat kirjutist võtta õigusliku nõuna, vaid lihtsa poliitilise arvamusena. Ka ei tuleks käesolevast kirjutisest lugeda välja muud kui toetust autori õigusele ise otsustada, millal ja mis nime all ta oma teose avaldab, ning üleskutset seadusandlust parendada. Muus osas proovib käesolev kirjutis juhtida tähelepanu asjaolule, et seaduseid, olenemata nende mõistlikkusest, tuleb rakendada ühetaoliselt. Kui seadust peab täitma vaene netipiraat, siis peab seadust täitma ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus.
Täna lõppeb mul kaksteist aastat kooli. Sellest viimase aasta olen olnud jõudu mööda aktiivne Interneti-vabaduse ja vaba tarkvara eest võitlevates kodanikuühendustes, millest ühel on soov kasvada erakonnaks. Enamiku sellest ajast olen lihtsalt tundnud kooli suhtes ükskõiksust, kuid viimasel ajal tundub mulle, et PGSi esimestes paragrahvides leiduv pläma õpilase kujundamisest isiksuseks, kes suudab end teostada avalikus elus, ongi pläma, sõna otseses mõttes.
Murdepunktiks oli minu jaoks üheksas juuni ja sellele eelnenud nädal. Nimelt proovisin sel ajal koos mõttekaaslasega Piraadiparteist korraldada ACTA-vastast (ACTA on vastuoluline leping, millega soovitakse reguleerida erinevaid “intellektuaalomandi” valdkondi) meeleavaldust: uurisime avaliku koosoleku seadust, kutsusime inimesi Facebookis üles protestima, registreerisime meeleavalduse nõuetekohaselt linnavalitsuses, andsin selgitusi EPLi ajakirjanikule, kirjutasin EPLile ACTA-vastase arvamusloo. Muidugi viisime meeleavalduse ka läbi, ent kohale tuli inimesi umbes nelikümmend – oodatava saja viiekümne asemel. Veebruarikuistest hiidprotestidest pole mõtet rääkidagi. Delfi suutis teha väikesest osavõtjate arvust järelduse, et teema pole enam oluline. Mõned inimesed kaebasid, et polnud asjast midagi kuulnud. Esimese meeleavalduse kohta ei kukkunud võib-olla kõige hullemini välja, kuid rahul ma ka polnud.
Analüüsides rahulolematuse tõttu enda tegevus(etus)t ja meeleavalduse tagajärgi, mõistsin, et organisatoorses tegevuses oli puudujääke: korraldamisotsus sai vastu võetud liiga hilja (viis päeva varem) ja meediasuhtlus oli minimaalne: EPL ise uuris, kas ma korraldan midagi, mitte meie ei saatnud välja pressiteateid jm vajalikku; ruupori saime viimasel hetkel Facebookis küsides (aitäh, hr Ahto Külvet!)… Ühest küljest tean nüüd, et need on asjad millele meeleavaldust organiseerides tähelepanu pöörata. Teisalt arvan, et kaksteist aastat kooli on olnud pisut kasutud.
Võib ju olla tore ühiskonnaõpetuse tunnist teada, et Eestis pole topeltkodakondsus lubatud, ent kui topeltkodakondsus ei takista kedagi Eesti Panga presidendiks saamast ning kelleltki sünniga omandatud kodakondsust võtta ei saa, siis oleks võinud selle asemel õpetada midagi praktilist, mis aitaks aktiivne kodanik olla. Võib-olla oleks mõistlik tutvustada sedasama avaliku koosoleku seadust ning õpetada inimesi suhtlema? Linnavalitsuse, meedia ja potentsiaalsete protestijatega. Printsiipide tasemel oleks seda täiesti sobilik teha ühiskonnaõpetuse tunnis.
Printsiipe võiks omakorda ainetevahelise lõimumise mõttes toetada praktiline õpetus eesti keele tunnis – oskus kirjutada pressiteateid, arvamuslugusid ning üleskutseid tundub olulisem kui oskus produtseerida kirjand. Uue eesti keele eksamiga, mis oli õnneks oluliselt parem kui katseeksamid (aitäh, REKK!), on võetud suund teksti mõistmisele, kuid see pole piisav: PGSi esimeste paragrahvide eesmärkide-ülesannete pläma nõuab minu hinnangul, et koolilõpetaja oleks mitte ainult võimeline tekste mõistma, vaid neid ka ise looma.
Seoses tekstiloomega saaks jällegi ühiskonnaõpetuse tunnis käsitleda autoriõiguse seadusega seotud probleemistikku, millest noortel tundub olevat vaid hägune arusaam. Samas puudutab autoriõiguse seadus tänapäeval meid kõiki (millal vajutas kallis lugeja Facebookis viimati nuppu ‘jaga’?) ning natukene põhjalikum autoriõiguse seaduse tundmine tuleb kasuks ka kõrgkoolis, kus tõenäoliselt refereerimise-tsiteerimiseta ei pääse. Tõenäoliselt arendaks autoriõiguse seaduse põhjalikum käsitlus ka ühiskondlikku diskussiooni autoriõiguse sobiva sisulise ulatuse ja ajalise kestuse üle, mille võiks kanda üle filosoofia- või ajalootundidesse (“ja/või” mittekasutus, mida võib-olla mõni siin näha oleks soovinud, kuulub omakorda matemaatika-, informaatika- ja filosoofiatundidesse). Sellistes diskussioonides paratamatult üles kerkivad copyleft litsentsid ent peaksid kuuluma samavõrd ka informaatika- ja kirjandustundidesse. Mõni autor soovib õnneks lihtsalt jagada!
Muudatused looks soodsad tingimused nii tulevaste protestiorganisaatorite kui ka autoriõiguse vaidluste vasaku ja parema poole esindajate kujunemiseks. Aktiivne poliitiline diskussioon on aga terve ühiskonna tunnus. Igal ajastul on olnud oma võitlus – meil on selleks nüüd infovabadus – ja kool võiks luua eeldused võiduka lõpu jaoks. Nii võiks isegi juhtuda, et pärast kahtteist aastat oskab mõni inimene meeleavaldusi organiseerida. Seniks aga so long and thanks for all the fish.
On July 4th, I will host a PDF readers sprint in Tallinn, Estonia, at Akademy 2012, the KDE summit. Everyone is invited to partake and help locate, remove, and replace advertisements for proprietary software on the websites of public bodies.
The event is part of FSFE’s effort to stop public bodies from restricting the users’ freedom and unfairly distorting the competition in favour of certain proprietary software makers. As part of the event, participants will be introduced to finding offending sites, contacting offending sites, listing offending sites on the FSFE web site, and keeping track of responses to the memoranda to offenders.
There are no prerequisites to participate. However, if possible, participants should bring along a working laptop in order to search for offending sites. Up-to-date knowledge of the laws regarding the obligation to reply to memoranda (does such an obligation exist, what language must be used for the memorandum, whether the sender must be a citizen of the country, length of the response period, etc) in each participant’s home country would be useful too.
Participants are asked to register for Akademy beforehand, and I would appreciate getting a heads up at repentinus at fsfe dot org. All questions should also be directed at me using the e-mail address given above.
The event will be held on the 4th of July in the Estonian IT College, room 227 from 4PM to (presumably) 6PM local time. Information regarding the venue and travelling there can be found on the Akademy website.
Toimetatud versioon on avaldatud ka Eesti Päevalehe veebiväljaandes.
Sellel laupäeval (9.6) on taaskord oodatud kõik inimesed nii Eestis kui ka Euroopas avaldama meelt ACTA vastu. Kuigi on palju räägitud sellest, et ACTA vastu protestitakse ning et ACTA on paha, soovin siiski üle korrata, miks ma pean vajalikuks ACTA vastu meelt avaldada, miks ma kutsun inimesi üles seda tegema – protestimine protestimise pärast pole vist kellegi ettekujutus heast vaba aja veetmise viisist.
Minu jaoks jagunevad ACTA probleemid laias laastus neljaks: esiteks läbirääkimiste läbiviimise viis, teiseks kõiksugu “intellektuaalomandi” reguleerimine samade sätetega – erinevatel “intellektuaalomandi” liikidel on erinevad eesmärgid, kolmandaks ACTA jõustudes sellega liitunud riikide süvenenud võimetus ise “intellektuaalomandi” valdkonda reguleerida ning neljandaks disproportsionaalsus.
Esiteks on ACTA läbirääkimised viidud läbi moel, mis ei kaasanud avalikkust ega Interneti-kasutajaid, kultuuritarbijaid ja iseseisvaid autoreid esindavaid organisatsioone. See-eest meelelahutustööstuse esindusorganisatsioonid olid kaasatud. Kui eesmärgiks oli õiglane leping, siis peaks siililegi selge olema, et selline asjade käik ei saa proportsionaalset lepingut produtseerida. Ehk ACTA tuleks tagasi lükata juba seetõttu, et läbirääkimised on viidud läbi moel, mis ei kaasanud suurt osa isikutest, kelle huve ACTA kahjustab. Samuti kasutab leping terminoloogiat, millel pole üldtunnustatud juriidilist tähendust.
Teine põhimõtteline probleem ACTA juures on asjaolu, et ACTA proovib reguleerida nii autoriõiguseid kui ka kaubamärke, lüüa ohtlikke võltsravimeid kui ka arengumaades toodetud geneerilisi ravimeid ühe ja sama vitsaga. Kaubamärgi mõte on kaitsta tarbijat, aidata tarbijal eristada kaupa, mida ta peab kvaliteetseks, kaubast, mille kohta tal puudub arvamus. Autoriõiguse mõte oli küll kunagi ergutada autoreid rohkem looma, ent meelelahutustööstuse retoorikast on selge, et tänapäeval on autoriõiguse eesmärgiks saanud (autorile-)õiguste omajale kasumi tootmine. On selge, et niivõrd erinevate eesmärkidega valdkondi peaks reguleerima erinevalt, arvestades mõlema valdkonna spetsiifikat. Samavõrd ilmne peaks olema, et geneeriline ravim ehk patenteeritud ravimi odavam koopia, mille odavus tuleneb asjaolust, et ravim pole tootjariigis patenteeritud, on midagi muud kui “ravim”, mille koostist ei tea jumal ka mitte ning mis on potentsiaalne mürk.
Kolmandaks areneb koos Internetiga ka arusaam autoriõigusest, mis tähendab, et riikidele peaks jääma võimalus ise autoriõiguse ulatust reguleerida. Kui Eesti peaks jõudma kunagi arusaamale, et digitaalsed piirangumeetmed on absurdsed, siis ei vaja me seotust järjekordse lepinguga, mis ei lase meil nendest mööda hiilimise keelustamisest loobuda. Kui minu vanaisa sai raamatuid sõpradele laenata nii mitu korda kui soovis, siis miks ei peaks mina seda saama teha? Kui ma ostan Ameerikast DVD, siis mis imelikul põhjusel peaks selle vaatamine Eestis piiratud olema? Ei saa pidada normaalseks näiteks olukorda, kus vabavaralise meediamängija VLC levitamine ja kasutamine võib muutuda võimatuks – ka VLC autorid on autorid ning ka neil peab säilima õigus otsustada ise, millise meediamängija nad teevad. Olukord, kus sisuliselt mittetoimiva tehnilise piirangumeetme, mida DVD regioonide süsteem on, tööle rakendamiseks peavad kõik DVDsid mängida soovivad programmid implementeerima vigu, pole aktsepteeritav. Jah, just nimelt vigu, kuna võimalus DVDd mitte mängida pole kasutaja vaatepunktist võimalus.
Neljandaks tekib lihtsalt küsimus, kas kriminaalkaristus on sobilik karistus inimesele, kes Euroopale omase kristliku moraali kohaselt eelistab andmist võtmisele, või programmeerijale, kes ei saa teisiti, kui peab meelelahutustööstuse loodud pusle lahendama ning näitama ka teistele, kuidas seda teha? Tuletan meelde, et meie suurepärases õigusriigis saab kõiksugu muude tegude eest juba praegu ebaproportsionaalseid karistusi: netipiraat Kristjan Luigele mõisteti informatsiooni jagamise eest kaheksa kuud tingimisi vangistust (ei ole täitmisele pööratud), ent politseinike ründamise eest on võimalik pääseda aastase tingimisi vangistusega (seni täitmisele pööramata) või kehva õnne korral saada koos varasema karistusega kaks aastat vangistust (Kohus määras politseile vastuhakkajatele karistused, Sakala veebiväljaanne, 07.06.2012).
Minu jaoks pole küsimustki, kas eelkirjeldet õigusloome viis on võimalik heaks kiita, kas arengumaade elanikel on ka õigus ravimitele, kas autoriõigus peaks toetama vaid puslede (digitaalsed piirangumeetmed) väljamõtlejaid või ka nende lahendajaid ega kumb on tõeline kuritegu: kas politseinike peksmine või informatsiooni jagamine. Oma seisukohta kavatsengi väljendada sellel laupäeval, nõudes, et Euroopa Parlament ACTA tagasi lükkab, ning ma olen kindel, et sarnane või identne seisukoht on veel mitmel teisel Eesti Interneti-kasutajal, kes on lubanud laupäeval ACTA vastu välja astuda.
Recently I had a chance to visit Berlin – LinuxTag and FSFE’s GPL compliance workshop took place there –, and thus I was able to meet, and I met, a lot of great people associated with Free Software. My stay in Berlin was wonderful (especially c-base and the night we had there), and I definitely want to go back next year, if not sooner. This paragraph serves both as a thank-you to all of the great people I met in Berlin (even if I do not remember all of your names any more) and as a reminder that Free Software gatherings are fun, which brings me to the real purpose of this post:
 .
Yes, Akademy 2012, the KDE summit, will take place in Estonia, and thus everyone has a reason to visit Tallinn later this year. Yes, everyone, as one need not be a KDE user to attend (I am not). The program contains sessions that can be of interest to anyone interested in Free Software community management, and the BOFs are bound to provide something for everyone. Furthermore, any FSFE Fellow or an active volunteer is always welcome to contact me personally, and is bound to receive a few hours of my time to discuss Free Software or explore the city of Tallinn.
KDE is also looking for volunteers. Furthermore, if someone has first-hand knowledge of places to go out to in Tallinn, feel free to contribute to the wiki. Otherwise I will be forced to rely on review sites to help compile the database. Also, I have couple of ideas for BOFs/workshops I would appreciate input on, but they will have to wait until I will have discussed them with the team. However, I am confident they would be interesting to a wider audience.
So, I am looking forward to seeing some of the readers of FSFE planet (en) in Tallinn. And we are going to have fun time, are we not?
Toimetatud versioon sellest kirjutisest avaldati ka Õpetajate Lehes. Siin on originaal (kui mälu ei peta), kus sõna “spetsiifiline” on asendatud sõnaga “konkreetne”, et vähendada lokkavat ameerikalikku keelekasutust.
Aegade algusest peale on mõistetud, et mingi vanuseni tuleb noori ühiskonnaliikmeid õpetada, kasvatada ja kontrollida rohkem kui vanu. See on täiesti normaalne: noor ühiskonnaliige teab esialgu paratamatult vähem kui vanemad ühiskonnaliikmed. Kasvatustegevuse eesmärgiks on muidugi olnud täisväärtusliku ühiskonnaliikme kujundamine. Enamasti ollakse seejuures arvamusel, et noore inimese kasvatamine peaks olema tema vanemate ülesanne ning ühiskond peaks sekkuma vaid juhul, kui vanem oma ülesannetega toime ei tule.
Olles abiturient, lugesin mõnda aega tagasi nii õuduse kui ka kergendusega Postimehest Mihkel Tombergi kirjutist (PM Online, 30.04.2012, Mihkel Tomberg: kas reeglite täitmist võib kontrollida vahendeid valimata?) narkoreidist tema kooli. Õudusega, kuna kirjeldati stseeni, mida ei kohta küll klassikalises George Orwelli düstoopias “1984”, ent mis ei erine palju tänapäevasest düstoopiast “Väike vend” (“Little Brother”, Cory Doctorow). Kergendusega, kuna minu kooliaja jooksul on politsei tegelenud harimisega, mitte ahistamisega. Kuid enim valdas mind hämmastus. Kuidas saavad lapsevanemad aktsepteerida oma võsukeste massilist kurjategijatena kohtlemist? Kuidas saavad vanemad aktsepteerida üle nende peade minemist? Kuidas selline tegevus toetab kooli ülesandeid? Kas selliste reididega ei kasvatata hoopis mitte tulevaseid politseiriigi alamaid? On see kõik üldse legaalne?
Mulle tundub, et enamikul vanematest on oma lapsega üldiselt usalduslik suhe. Kui seda usaldust ei kuritarvitata (kuritarvitamisega vahele ei jääda), eeldab enamik vanemaid ilmselt, et nende võsuke on korralik inimene, kes millegi ebaseaduslikuga ei tegele. Kuid kui laps on korralik inimene, kes millegi ebaseaduslikuga ei tegele, siis kuidas me aktsepteerime seda, et laps pannakse seaduse jõuga kooli ning edasi koheldakse teda koolis, kust põhikoolilaps lahkuda ei saa, politsei poolt kurjategijana? Just nimelt kurjategijana, kuna täiskasvanutele me tänavatel ega töökohtades massilist kontrolli koertega ei tee – kontrollime vaid põhjendatud kahtluse korral konkreetset indiviidi.
Mõeldes kõnekäänule, lapse töö on õppimine, turgatab pähe järjekordne veidrus. Me ei lubaks tungida politseil oma töökohta ning seal koertega kontrollida kõiki töötajaid, ega nad pole narkootikume tarbinud. Me oleme põhiseadusega sellise tegevuse lubanud vaid seadusega sätestatud juhtudel “avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses”. Pole küll võrreldav Ameerika Ühendriikide neljanda konstitutsiooniparandusega, ent turvalist töökeskkonda me rikkuda ei luba. Miks peaksime seda lubama kaitsetute laste puhul?
Lapsevanemate kriitiliste reaktsioonide puudumine tõstatab veel küsimuse, miks arvab politsei, et vanemad ei taha oma lapsi ise kasvatada? Üldine järelvalve laste üle peaks olema ikka vanema pädevus; ühiskond ei peaks politseil laskma ennetavalt lapsi massiliselt kontrollida. Politsei võiks sekkuda, kui on põhjendatud kahtlus konkreetse lapse poolt toime pandud õigusrikkumise kohta – konkreetne kahtlus, et vanem pole oma tööga hakkama saanud. Massiline laste kontrollimine politseireididega peaks olema igale lapsevanemale solvav.
Oleks huvitav ka teada, kas politsei korraldab taolisi reide ka gümnaasiumiklassidesse – gümnaasiumiõpilastel pole seaduslikku kohustust oma aega koolis veeta ning kui põhjendatud kahtlust pole, siis oleks äärmiselt huvitav näha, mida politseinikud teeksid, kui keegi otsustaks nende sisenedes minema kõndida.
Kuigi politsei tegevuse ja põhiseaduse mõtte vahel võib näha kääre, pole politsei peamine, kelle tegevust kriitiliselt vaadata tuleks. Nimelt kutsutakse politsei õpilasi kontrollima ikkagi kooli poolt. Seega peaksime me eelneva puhul imestama, miks ei ole mõni lapsevanem nõudnud, et oma tööga mitterahuldavalt hakkama saanud või siis lihtsalt politseiriigile alamaid kasvatava kooli juhtkonda välja ei vahetata?
Kui oli põhjust õigusrikkujaid massiliselt otsida, siis ei olnud kool ilmselgelt oma kasvatavat funktsiooni täitnud.
Kui ei olnud põhjust õigusrikkujaid massiliselt otsida, siis ei ole kool samuti täitnud oma ülesandeid: PGSi järgi kuulub põhikooli kohustuste hulka turvalise ja arendava õppekeskkonna loomine (§ 4) ning gümnaasiumi kohustuste hulka noore ettevalmistamine ühiskonna eest vastutava kodanikuna (§ 5), kuid koolikeskkond, kus toimuvad politseireidid, pole arendav ega turvaline ning ei kujunda kellestki vastutustundlikku kodanikku, vaid hoopis politseiriigi alamaid. Harjutades õpilased võimalikult varakult sellega, et neid koheldakse kui pätte, pole hiljem oodata, et nad kujutaks ette teistsuguseid võimalusi seaduste jõustamiseks; võimalusi, mida meie peame iseenesestmõistetavaks ning mille puhul on protsessi lahutamatuteks osadeks süütuse presumptsioon ja järelvalve politseiasutuste tegevuse üle. PGSi järgi ent peaks üldhariduskoolis oluliseks pidama väärtuseid, “mis tulenevad Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest” (§ 3).
Äkki oleks parem, kui me ei kohtleks õpilasi kurjategijatena? Kui kohelda õpilasi inimestena, kelle puhul kehtib samuti süütuse presumptsioon ning keda ei kontrollita kui pätikarja, siis võib loota, et koolidel õnnestub õpilastest kujundada isiksused, kes austavad meie põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning EL alusdokumentides nimetatud eetilisi põhimõtteid. Nõudkem koolidelt ka edaspidi õpilaste inimlikku kohtlemist, mis meile endile osaks on saanud või oleks pidanud saama, ning kujundagem neist seeläbi isiksused, kes hoolivad põhiõigustest. Lootkem ka, et mõni põhiõiguste kaitsega tegelev asutus pöörab tähelepanu ka õpilaste põhiõiguste tagamisele.
|
|
