Eesti kultuurist

“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, […] mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.” (Põhiseaduse preambul)

‘Kultuur. Eesti kultuur. Tuleb säilitada. Selge, hakkame tegutsema!’ – ‘Oota! Ma ütlen Sulle: ära nüüd torma! Mis see eesti kultuur õigupoolest on?’ – ‘Mis rumal küsimus see nüüd siis on‽ Regilaul ja rahvatants, ajalugu ja rahvariided, Vilde ja Tammsaare, Kross ja Kaplinski.’

‘Seda muidugi. Võid loetleda veel Petersoni, Gailiti, Suitsu jt… Ent nemad pole käesoleva diskursuse seisukohast huvitavad. Tahan hoopis teada, kas Bellingshausen, Krusenstern, Baer on ka osa eesti kultuurist.’ – ‘…’ – ‘On nad kõik osa saksa, vene või eesti kultuurist või tunnistame Baeri kui teadlase omaks ning teised kaks kui vene mereväelast võõraks? Ära muretse, ma ei oota vastust.’

Külastasin suvel külastusmängu Unustatud Mõisad 2013 raames kahtkümmend kuut Eesti mõisakooli. Kuigi mõisade kunagised omanikud polnud valdavalt etnilised eestlased ega pruukinud matside keelt, suhtutakse baltisaksa mõisnike saavutustesse kui eesti saavutustesse. Rahvuslik ajalookäsitlus räägib samal ajal 700-aastasest orjapõlvest ja kannatustest. Huvitav, kas pole?

‘Kahekümnenda sajandi sündmused on veel liiga värsked, et koherentne ajalookäsitlus tol rindel võimalik oleks. Mõtelgem parem eesti keelele, mille säilitamist põhiseadus samuti nõuab.’ – ‘Mis selle keelega on?’ – ‘Mida me säilitama peaks? Tänast kirjakeelt – põhjaeesti keele jätku? Tänaseks surnud lõunaeesti keelt? Setu, võru, saare murdeid?’ – ‘…’

– ‘Jah, ma saan aru, et mugav oleks säilitada vaid tänast kirjakeelt, ning olgu, kuna Tujurikkuja sellele tähelepanu juhtis, siis murdeid ka. Ent minu jaoks on samavõrd oluline ka lõunaeesti ning liivi keeled, olgugi et olen sündinud Põhja-Eestis.’ – ‘Aga kõike ju ei jõua!’ – ‘Muidugi ei jõua, ent kui me tahame tulevikus Adrian Virginiuse “Wastset Testamenti” mõista, siis pole meil valikut.’

Loobudes “Wastsest Testamendist”, pole kaugel ka loobumine Anton thor Helle eestikeelsest piiblitõlkest. Kui aga loobume kirjakeele algusest, siis oleme jõudnud kirjakeele lõppu. Mõnda aega ehk tuntaks meil veel saksa ja vene keelt, ent üks hetk räägiksime vaid Estonglishit ning veel mõni aeg hiljem hiina või hindi keelt. Puhtpraktilist vahet me ilmselt ei märkaks, ent meie kultuuripärand, olgu see siis eesti või Eesti oma, oleks suuremale osale meist jäädavalt kadunud.

‘Ja meie kadunud tulevik ei saaks piirduma vaid arhailises kirjas avaldatud ilukirjanduse ja filosoofiaga. Üks hetk ei mäletaks me mineviku iseseisvust, ning järgmine hetk oleksime unustanud ka riiklikku järjepidevuse. Eestis kaob nõnda aga demokraatia.’

Kultuurierosiooniga kaasnev demokraatiaerosioon on juba märgatav: seesama osaliselt reprodutseeritud põhiseaduse preambul viitab 1938. aasta põhiseadusele, selmet oleks kasutatud võimalust ning võetud vastu 1920. aasta küllaltki demokraatlikul põhiseadusel baseeruv põhiseadus. Kui kõlab ♪ mis mul nii armas oleks / kui sa, mu isamaa! ♪, siis armastame Eestimaad koos selle elanike ning kultuuriga, mitte Eesti Vabariiki. Kui armastame Eesti riiki, siis armastame seda riiki, mis meil oleks võinud olla; mitte seda riiki, kus poliitiku sahkerdamise peale pomisetav “suur suli” on ebakohane väärtushinnang.

Tahan ülalt mägedelt hüüda alla orgu: peatage ennast! ‘Peatage ennast, kallid kaasmaalased! Astugem sammu tagasi ning mõtelgem, kumb oleks üllam: kas klammerduda müütilise ajalookäsitluse kallale ning neimata naabreid või hoopis võtta ajaloo valusatest õppetundidest õppust ning töötada üheskoos demokraatliku vabariigi nimel? Vabariigi nimel, kus ei hävitata käsu korras ühtki Eesti kultuuri, vaid väärtustatakse neid kõiki. Vabariigi nimel, mis armastab sõnavabadust, kuigi tõde on vahel valus. Vabariigi nimel, kus kaitstakse oma kodanikke ning süütuse presumptsioon, eraelu puutumatus ja sõnumisaladus on kuningad. Elagu see tulevane Eesti Vabariik!’

Tuleb üles leida oma ajalugu. ‘Me võtame tagasi oma kultuuri!’ Kultuur tuleb digiteerida ning Internetis kättesaadavaks muuta. ‘Me jagame oma kultuuri!’ Anonüümsuses peitub turvalisus ning julgus kustutuskummile vastu seista. Tehnoloogia tagab anonüümsuse. ‘Me ei unusta oma kultuuri enam kunagi!’

2014-02-14 (jah, aasta tagasi) Glasgows

PDFreaders.org: Removal of SumatraPDF due to inclusion of non-free code

Recently, the PDFreaders.org team has removed a PDF reader called SumatraPDF from the list of free PDF readers due to presence of non-free code in the software. We were notified of the problem by a community member and have attempted to resolve this with the developer. Unfortunately, they have not been receptive to our arguments, and hence we have been forced to take this action. My only regret is that we have taken far longer to implement this action than I would have liked, and for this I would like to ask our users’ forgiveness.

The reason why we cannot consider SumatraPDF to be Free Software is its use of the unrar utility that places restrictions on the purpose the utility may be used for (licence). Freedom 0 is the freedom to run the software for any purpose; it is obvious that parts of SumatraPDF may not be used to recreate a certain compression algorithm. This is a usage based restriction; ergo, SumatraPDF cannot be considered Free Software.

The situation with SumatraPDF is especially unfortunate as the unsuspecting user who, believing all dependencies to be GPL-compatible, unwittingly recreates the compression algorithm or creates a WinRAR-compatible archiver may be exposed to legal liability. I hope that SumatraPDF will choose to make use of a free decompression library that supports RAR archives; however, while they continue to make use of the non-free library, SumatraPDF cannot be recognised as Free Software.

A Short Excursion into the Estonian Language and its Corpus Planning as it relates to Free Software

Introduction

The written form of Estonian language is standardised to a large extent, and while standardising a language – a living, developing phenomenon – is mostly nonsense, especially if the existence of standard rules becomes an excuse for schools to treat perfectly understandable and logically constructed sentences as deficient, it is desirable to have a monolingual dictionary documenting the standard spelling of as many words in a language as possible (as long as it is not claimed that all words suitable for use in writing must come from that dictionary, which is again something schools tend to nonsensically do). The Institute of the Estonian Language maintains such a dictionary for the Estonian language; they are also responsible for other aspects of corpus planning for Estonian, but we do not concern ourselves with those in this essay.

As pointed out earlier, languages change over time; with regard to vocabulary, this means that new words enter the language, old ones fall into disuse, and some acquire additional or new meanings. Such processes are, in general, great: they foster spread of culture and understanding between the cultures. However, the processes do have a few shortcomings: first, dictionaries must be kept up-to-date; and second, people responsible for updating the dictionaries have to make certain judgment calls on recent additions to jargon and slang. More often than not it is reasonable to defer to users of such terms; however, every now and then the majority of users are wrong. An account describing the unfortunate consequences and the ensuing fight follows for such a particular case concerning Free Software terminology.

Dictionary

  • ware (n) – vara; software (n) – tarkvara
  • free (adj) – prii; free as in speech, libre (adj) – vaba; gratis (adj) – tasuta
  • freedom (n) – vabadus, priius
  • free software – vaba tarkvara, now also vabavara
  • freeware – priivara

The Problem

A few decades back, “Free Software” and “freeware” were often confused with eachother. Whether non-native speakers were more prone to such confusion than native ones, I know not; however, the people who introduced the term “vabavara” into the Estonian language obviously confused “freeware” and “Free Software”, as did many that came after them. Hence, at some point the definitive dictionary of Estonian included the entry “vabavara – tasuta tarkvara. The dictionary above is sufficient for our purposes; hence, the problem should be immediately obvious: Estonian “vaba” never means gratis. However, due to people misunderstanding the English terminology, the definitve dictionary had become to associate “freedom” in the context of software with the quality of being gratis.

The Solution

Over the years many people recognised this as a serious problem and used “vabavara” to mean “vaba tarkvara”, which would have been perfectly unproblematic if the definitive dictionary had got it right. Fortunately, we put up a resistance: at least one important computing-specific dictionary never translated “freeware” as “vabavara”; an important GNU/Linux community deprecated the use of “vabavara” to mean “freeware”, and adopted the word to refer to Free Software; and many people, including me, contacted the Institute of the Estonian Language and let them know that this particular peculiarity was complete nonsense. While, to the extent of my knowledge, no-one has received a clearly positive response (detailing which changes would be introduced to the dictionary, and when they would be introduced) from the Institute during the years, the end of 2013 finally brought long-awaited relief and ended the years of misery for those who care about such linguistic issues: the latest edition of the definitive dictionary has altered the meaning of “vabavara” to “software the user is allowed to modify and distribute”, and included “priivara” to mean gratis software.

Eliminating the artificially introduced ambiguity is a great step forward for Free Software in Estonia. Hence, it is only fitting to thank the Institute and celebrate! Celebrate, all ye freedom lovers, for we now have freedom in our speech!

To celebrate, I suggest listening to the following two Estonian songs making use of both “vaba(dus)” and “prii(us)” to refer to freedom: Põgene, vaba laps! (YouTube), Pistoda laul (Youtube).

Manchester Cryptoparty on Dec 7, 2013

Many days have passed since my first visit to Manchester, England, where I visited a cryptoparty organised by FSFE Manchester group and Open Rights Group Manchester. On our side this meant mainly Anna Morris; I was simply interested in observing a functioning Fellowship, or local, group in action and meeting a few UK Fellows in person as they tend to provide rather nutritious food for thought. This is probably enough background information for the time being, so I shall now proceed to the age-hazed memories of Manchester.

As the coach took me relatively close to MadLab, I did not spend too much time trying to find the venue. However, being slightly sleepy upon my arrival, I had trouble finding a functioning entrance, so I set my steps boldly towards a lady I had identified as the event mascot. Although the community officer in question was able to direct me to the correct entrance, I later found out to my regret that she was not the event mascot, and that instead she was supposed to be checking vehicles for parking violations. Even though the event was every bit as cool as you would expect an event with a mascot dressed up as an LEO to be, I am still a bit wistful about the truth in this matter.

However, I had no reason or time to wistful at the time when I had just entered the building and met Anna. She showed me around, and offered me cake and tea, which I graciously accepted as it had been a bit chilly outside. Having settled down and, and set to observe, I was treated with the most intuitive way to explain public key cryptography I have ever seen: actual locks and keys. A set of identical locks played the role of a public key (those were distributed to the participants in the game); a unique key played the role of a private key (this was given to a participant the others could communicate with); and a diary, which could be locked with one of the “public keys” played the role of a message. Several scenarios were then demonstrated to the cryptonovices, including a man-in-the-middle attack occurring when the locks were obtained from an untrusted source. As I have already said, this approach struck me immediately as intuitive, and appeared to be effective; hence, I urge other organisers of cryptoparties to try this with their participants.

Following a short introduction, it was time to help the participants install GnuPG and the necessary plug-ins required for GnuPG to be able to interact with their e-mail clients. I ended up with some Mac OS X users in an inexplicable manner; as only two of the three of them needed any help, I had plenty of time to cover key signing and exchange with them in some depth. I hope I was able to convey that key signing based on government-issued ID-s is moronic. Fortunately no such activity took place at the cryptoparty; whether this was due to lack of time or intent, I know not, but it was sane and good.

The introduction to GnuPG was followed by an impromptu discussion on ‘Free Software’ vs. ‘Open Source’. The overall consensus was that ‘FS’ was somehow better than ‘OS’, and while the discussion was not concluded with the Stallmanian distinction of a philosophy for the people vs. a development methodology, it came surprisingly close to that proposition for those who cared about terminology; I kept myself purposefully observing.

The philosophy break led the event to an overview of TLS, including an explanation of the CA infrastructure and web of trust security models. While the presentation was not as nuanced as I would have liked, it most likely provided the participants with a basic understanding of the principles involved.

BitCoin and monetary policies of fiat currency issuers were up next, and I found it much more interesting than the previous presentations, although I do not use BTC and I have no short-term intentions to change that. Interestingly, once again I found the non-technical explanations of value characteristics far more captivating than the cryptographic information, even though I was equally familiar with both. Hence, I suggest including them in any cryptoparties dealing with BTC.

When the dense day of relatively sparse presentations came to an end, we headed out to a few catering and entertainment facilities with some people to spend the evening, which turned out to be really enjoyable. Spending time in a more relaxed atmosphere after events is important to have a chance to make sense of the day, new relations, and one’s own conduct. I met a few of our Fellows, handed out some business cards, and discovered some really interesting and friendly people – not bad, but I could have done better. Although I set out to observe, I should have probably spent more time networking, especially with our Fellows. I hope that I did not miss anything they would have wanted to discuss, but I intend to ask them to tell me their views on Free Software and FSFE the next time I will be in Manchester. It is not enough to wait for input, but input must be actively sought. This lesson for the future brings me to finish by thanking everyone I met and did get input from, as eagerness and willingness and enthusiasm are the best phenomena someone working for a cause can observe. I am also very grateful to Anna, both for pulling the event off on FSFE’s side and taking care of me. Thanks!

Upgrading Asus Z97V RAM to 8 GB

This is a quick post for the benefit of other Asus Z97V owners out there who might be contemplating a RAM upgrade.

For some weird reason (money? – buy a new computer; do not upgrade individual components), computer manufacturers appear to occasionally claim that their machines support less RAM than they actually do. This is certainly true for Asus Z97V, which claims to support a maximum of 4 GB of RAM. Now 4 GB is fine for lots of things; however, 4 GB can be inadequate when one is forced to do CAD modelling in a virtualised environment.

As I am forced to do CAD modelling in a virtual machine, I was looking for a RAM upgrade a few weeks ago. To my dismay, both Asus and Crucial claimed that the Z97V does not support more than 4 GB of RAM. However, my Z97V’s DMI table claimed that the maximum RAM supported by the machine was in fact 8 GB. After contacting Crucial, who maintained that the Z97V does not support more than 4 GB of RAM, I decided to test their claim. As of writing this, my system has been able to utilise the 8 GB of RAM for a few weeks (and has occasionally utilised almost all of the available RAM), and hence I feel confident in saying that Asus and Crucial were sorely mistaken.

I have written to Crucial who were happy that my system was running fine and promised to pass my information along to their technician, so that they could repeat the experiment and update their information. I hope that one day Crucial will claim that Asus Z97V happily takes 8 GB of RAM and hence stop assisting Asus in their deception. I also hope that this post might be of use to other Z97V owners contemplating a RAM upgrade.

An unrelated addendum: photorealistic rendering in a virtual machine is a real pain in the arse.

Kaitsekutse Kuvalda kaaprite vastu

Pisikene Kuvalda
Pisikene Kuvalda

Piraatide une- ja rummihägused silmad on kiikreisse kiigates märganud, et meie kultuurimeredel askeldavad võõrad sissetungijad. Sissetungijaid kiiganud piraatide andmetel on sissetungijate lipulaevaks Kuvalda, mille tüüri juures täheldati metskapten Igavpaska.

Metskapten Igavpask on nii sülemitarkuse kui ka unistavate papagoide andmetel kaaperkirjaga varustatud kultuurivastane jõmm. Sülemitarkus sedastab, et metskapten Igavpasa kaaperkiri volitab metskapten Igavpaska kaaperdama kultuuriarmaada lipulaeva Sirp eesmärgiga võtta alus kasutusele ossipraamina Pisikene Kuvalda.

Papagoidele teadaolevalt on metskapten Igavpask praeguseks hetkeks juba kaaperdanud kultuuriarmaada päevinäinud lipulaeva Sirp. Sülemitarkus raporteerib, et metskapten Igavpask on plangule saatnud vähemalt neli Sirbi ohvitseri. Lisaks on teada, et üks Sirbi ohvitser on ise valinud vesise haua, et pääseda John Williamsi "Imperialistliku marsi" saatel Sirpi pilastava metskapten Igavpasa käest.

Kuvalda kaaprite missiooniks on lõhkuda kultuuriarmaada trummid, signaallipud, laternad ja kõik muu, mida on võimalik kasutada sõnumite edastamiseks, ning hakata Pisikese Kuvalda pardal pakkuma eskapistlikke ekskursioone utoopilisse virtuaalreaalsusesse. Seepärast on iga piraadilaeva püha kohus Kuvalda kaaprite pihta kahurituli avada ning iga piraadi suurim häbi Kuvalda kaapritele mingisugustki toetust pakkuda.

Kõik piraadid on oodatud kultuuriarmaadaga ühisrinnet moodustama, et Eesti kultuurimered oleksid jätkuvalt toitvad ning kopimiväärilised. Uputagem üheskoos Kuvalda ning päästkem Sirp!

 

Heiki "Repentinus" Ojasild
Isehakanud vabakultuuri pootsman

Ühendatud Piletid ASi arusaam turvalistest autentikaatoritest

Kunagi oli Elveril idee teha VabakanaliInfopoliitika” saate jaoks episood, mis koosneks eri aktivistide kirjeldustest neil tol hetkel käsil olevate projektide kohta. Kahjuks polnud huvi kaastöö vastu eriti suur, mis tähendab, et praegu pole näha, et taoline episood lähitulevikus tuleks. Seega otsustasin enda välja pakutud lõiku jagada siin, oma ajaveebis. Faile majutan Dropboxi keskkonnas, viited: FLAC, Ogg, MP3. Loodan, et keegi naudib ja saab targemaks. Tagasiside on alati teretulnud.

(Olen teadlik, et mu ajaarvestus on mõnes kohas täpsusega +/- 1 kuu – feature, not a bug.)

Kasutajapoolne identiteedihaldus kui demokraatia nurgakivi

 

Essee on avaldatud ka 2013-05-03 Sirbis kui “Kasutaja määratud identiteet on demokraatia osa“.

Infoühiskonnas on küsimus anonüümsusest oluliselt avaram kui Meelis Atoneni katse[1] võrdsustada anonüümne (tegelikkuses küll pseudonüümne) kommenteerimine halvustamisega või kui seda on isegi küsimus ano-/pseudonüümsuse kui nähtuse tervitatavusest kommentaariumides. Küsida tuleks, kas inimene peaks alati kasutama oma ametlikku, riiklikku identiteeti (edaspidi “üks identiteet”) või võib ta igas kesk- või kogukonnas endale ise identiteedi konstrueerida.

Intuitiivselt pole eriti keeruline leida põhjuseid, miks inimene võiks kasutada või isegi peaks kasutama üht identiteeti – kasu ühe identiteedi kasutajale on, et tema reputatsioon ja demonstreeritud eruditsioon liigub temaga koos erinevate kesk- ja kogukondade vahel; kasu teistele kasutajatele on sarnane; kasu turundajatele on võimalus meid jälgida ka juhul, kui tarvitame meetmeid privaatsusvaenulike tehniliste lahenduste vastu; ning kasu õiguskaitse-, repressiivorganitele ja võimalikule hagejale on kasutaja tuvastamise lihtsus –, küll aga võib olla pisut keeruline mõista, miks peaks tavaline inimene, kel tüüpargumendi kohaselt midagi peita pole, looma ning kasutama mitut identiteeti.

Põhjused eri identiteetide kasutamiseks tulenevad tegelikult juba eeltoodud loetelust: reputatsiooniga käivad kaasas ad verecundiam ja ad hominem argumendid; reklaamimüüja tegevus võib olla paremal juhul lihtsalt tüütu ning halvemal juhul paljastada piinlikke detaile meie eraelust, mille endale hoidmiseks on meil igati loomulik õigus; ning õiguskaitseorganite tegevusele oleme seadnud piirid, et kaitsta süütuid inimesi. Käsitlengi neid põhjuseid nüüd lähemalt.

Diskussiooni kvaliteedi kohta märgin vaid nii palju, et vabadus eri diskussioonides eri identiteete kasutada tagab, et isikut, kes ühes diskussioonis esitab nt föderaalset Euroopat pooldavaid seisukohti, võetakse rahvuslaste poolt tõsiselt teises diskussioonis, mis võib käia näiteks abielu kui institutsiooni vajalikkuse kohta. Samavõrd oluline on, et kuni identiteedid on lahus, ei omista föderalistid tema arvamusele diskussioonis abielu vajalikkuse üle suuremat kaalu kui tema argumentidele kohane. Tulemus, mis debati kvaliteeti vaid parendab.

Tasuta teenuste ja kasutaja suhete kohta pean nentima, et tasuta teenuse kasutaja peab paratamatult kommertsteenuse osutajale mingil moel kasu tooma. Seega võib õigustatult küsida, kas tasuta teenuse kasutajal pole lausa moraalset kohustust anda enda kohta piisavalt infot, et talle reklaami müüa.

Siinkohal eristaksin reklaamimüüjat, kes kujundab oma pakkumised kasutaja huvi järgi ühe valdkonna vastu, ning reklaamimüüjat, kes proovib infot agregeerida. Kui esimese vastu võib veel väike sümpaatia olla, kuna tema tegevus ei paljasta juhuslikult kasutaja ekraanile pilgu heitnud isikule midagi privaatset, siis teine võib küll reklaamimüüjale kasulikum olla, ent kes meist tahaks, et reklaamimüüja kasumi nimel paljastatakse meie seksuaalne sättumus, võimalikud sõltuvushäired, poliitilised vaated[2], võimalik rasedus[3] või midagi muud, mille hoiaksime pigem enda teada?

Paadunud korporatist väidaks ilmselt, et pole oluline, kui palju informatsiooni meile meeldib enda kohta anda – peame seda jagama, kui tahame teenust kasutada. Enamik inimesi ilmselt nõustub, et tegelikult “on [meil] informatsioonilise enesemääramise õigus”[4] ehk nii nagu Aaviksoo sõnade kohaselt leiame “me oma perekonna pildialbumites […] pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast”[4], kuna oleme jätnud “[p]eredele […] õigus[e] albumisse oma pilte valida”[4], oleme endale jätnud ka õiguse otsustada, kui palju meie identiteedist on müügiks.

Kui me müüme enda identiteedist liiga vähe, et soovitud teenusel ära majanda õnnestuks, siis selline teenus paratamatult turuloogika kohaselt kaob ja peame soovitud teenuseta läbi ajama. Tõenäolisem on, et meie pealt teenitakse lihtsalt väiksemat kasumit kui teenusepakkujale meeldiks, ent õnneks on ettevõtjad alati pidanud kohanema muutunud õigus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mitte vastupidi. Seega, kui soovime kasutada mitut identiteeti, et vältida massilist nuhkimist (vt nt [5]), siis peab meie sooviga kohanema ettevõtja ning me ei pea oma soovist loobuma.

Paranoilisematel vetel seilates tuleb mõista, et täpselt sama vajalik kui õiguskaitseorganite töö on ka järelvalve nende tegevuse üle ja piirangud tegevusele. Oleks naiivne uskuda, et õiguskaitseorganitele valmistaks näiline anonüümsus erilist probleemi teada saada, millisest arvutist mõni kommentaar kirjutatud on. Küll aga tagab kasutajapoolne identiteedihaldus, et sellise teabe väljauurimiseks peab olema piisav õiguslik alus, aidates ära hoida olukordi, kus põhjendamatu taustauuringu ja seega riigi ressursside väärkasutuse võib vallandada isiklik erimeelsus mõne ametnikuga või lihtsalt kellegi ebaterve huvi.

Muidugi pole õiguskaitseorganid ainsad, kellel võib olla ebaterve huvi mõne Interneti-kasutaja tegevuse vastu: kui nt Pepsi töötaja kiidaks oma nime all veebis Coca-Colat, siis oleks ilmselt tegu üpris piinliku situatsiooniga Pepsi jaoks, mis tõenäoliselt kõnealuse töötaja karjääriväljavaateid kuidagi ei parandaks. Kui Pepsi töötaja kiidab anonüümselt veebis Coca-Colat, siis ei oleks selles Pepsi jaoks midagi piinlikku ning töötaja karjäärivõimalused jääksid tõenäoliselt samuti kärpimata.

Pisut paranoilisemalt, kui paljudel meist oleks silvermeikarlik julgus – eeldan, et ta rääkis tõtt – establishmentile oma nime all vastu minna ja tunnistada: olen teinud seda, teist ja kolmandat ning kahjuks on selline praktika üldlevinud. Julgen arvata, et vähestel. Kui paljudel meist on huvi, et keegi analoogilise käitumise ka tulevikus paljastaks, isegi kui ta ei soovi seda oma nime all teha? Ilmselt igaühel. Valik, kas teha seda läbi nimelise vahendaja, nagu paneb ette Atonen[1], või ilma vahendajata, on selle isiku teha. Avalikkus peaks mõlemal juhul kujundama oma seisukoha tõendite ja argumentatsiooni, mitte võimaliku vahendaja arvamuse põhjal.

Anonüümsus, pseudonüümsus, mitu identiteeti pole midagi, mida me kartma peaks – tegu on nähtustega, mida peaksime tervitama. Jah, need nähtused võivad nii mõnegi elu keerulisemaks teha, seda nii õigustatult kui õigustamata, kuid igasugune võimalik kahju on võrreldamatult väiksem kui kasu, mida need nähtused pakuvad: informatsiooniline enesemääramisõigus; õigus sotsiaalseid repressioone kartmata oma arvamust avaldada; õigus kontrollida, mil määral soovime tänasel infoajastul tooteks olla; väiksem ahvatlus toppida oma nina teiste kodanike asjadesse; ning mis kõige tähtsam, kohustus ja võimalus hinnata kellegi tegevust või arvamust mingis valdkonnas selle sisu, mitte tegija/arvaja isiku põhjal on väärtused, mis nõuavad, et peaksime neid nähtusi demokraatlikeks alusväärtusteks. Mina vähemalt olen nende väärtuste nimel valmis mõningase erandliku anonüümse sõimu ära kannatama – või tegelikult ei vaevu selle all isegi kannatama.

[1] Atonen, M. (2013-04-23) Meelis Atonen: anonüümne õigus teisi halvustada viib meid hukatusse. PM Online. Vaadatud 2013-04-23.

[2] Halliday, J. (2013-03-11) Facebook users unwittingly revealing intimate secrets, study finds. The Guardian. Vaadatud 2013-04-25.

[3] Duhigg, C. (2012-02-16) How Companies Learn Your Secrets. NYTimes.com. Vaadatud 2013-04-25.

[4] Aaviksoo, J. Infokonfliktid ja enesekaitse. Diplomaatia. Vaadatud 2013-04-23.

[5] Loho, E. (2013-03-31) Elver Loho: kes ja kuidas sinu järele nuhib? PM Online. Vaadatud 2013-04-23.

Koolitunnid Facebooki? Ei (et)

Kirjutis on avaldatud ka 9. novembri Õpetajate Lehes.

26. oktoobri Õpetajate Lehes kirjutab Rein Sikk (“Kõik õpetajad, Facebooki!”), mis kasu võib endaga kaasa tuua koolipersonali Facebooki kolimine. Samas kirjeldab ta ka, kuidas ta ise osaliselt Facebooki vahendusel meediaõpetuse kursust läbi viis. On küll tore lugeda, mis kasu võib Interneti ja modernsete suhtluskeskkondade kasutamine õpilase-kooli dünaamikasse tuua, ent kahetsusväärselt ei käsitleta artiklis piisaval määral Facebooki kolimisega kaasnevaid probleeme.

Privaatsus. Ligipääs oma andmetele

Õpetajate (ja koolitöö) Facebooki kolimine tõstatab üleüldised privaatsus- ja andmekontrolli küsimused, mis Facebooki kasutamisega seostuvad. Nende kaardistamisel on teinud ära väga suure töö austerlane Max Schrems, kelle alustatud veebilehel europe-v-facebook.org on loetletud suurem osa Facebookiga seonduvatest privaatsusprobleemidest, muuhulgas etteheited, et kogutud andmete kasutamine pole läbipaistev, vaikeprivaatsussuvandid pole adekvaatsed, kasutajate kohta kogutakse isikuandmeid teistelt kasutajatelt ja andmeid kogutakse liiga palju ning säilitatakse liiga kaua. Iiri andmekaitsjatele (Facebooki Euroopa peakorter asub Iirimaal) on kampaania raames esitatud 22 kaebust väidetavate Euroopa Liidu õiguse rikkumiste kohta.

Lisaks Iiri andmekaitsjatele esitatud eelmainitud kaebustele, võib Facebooki kasutamine tuua kaasa ka muid ebameeldivaid tagajärgi: Facebooki soov andmeid monetiseerida on viinud selleni, et reklaamiteenuse ostjatel on võimalik oma reklaame pakkuda väga spetsiifiliste huvide või omadustega inimestele, näiteks homodele, paremäärmuslastele või inimestele, kellele meeldib “vallatu seks” (ing k kinky sex). Ja et veel eriti palju müüa saaks, siis asjaolu, et kasutaja seksuaalne sättumus või poliitiline ideoloogia pole avalik, ei tähenda, et talle ei võiks vastavat reklaami pakkuda. (Facebook Ads Reveal Users’ Sexual Preferences, Huffington Post, 16.01.2012)

Euroopa Liidus peaksid liikmesriigid olema keelanud “töödelda selliseid isikuandmeid, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise, ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemise”. (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 95/46/EÜ artikkel 8 lõige 1) Kui paljud meist on töötlemise lubatavuseks nõutava sõnaselge nõusoleku andnud või ise oma andmed avalikustanud? Ja kui paljudele meist meeldiks, kui pilk meie arvutiekraanile, millel kuvatakse parajasti Facebooki, avaldab meie poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, tervisliku seisundi, seksuaalsed detailid lihtsalt selleks, et Facebook saaks meid reklaamiostjatele müüa?

Ilmselt tahaks nii mõnigi nüüd öelda, et kustutagem siis üleliigsed andmed ära ning ärgem jagagem neid Facebookiga. Vähenevat funktsionaalsust arvestamata, võib esmalt isegi mõistlikult kõlada, kuid see ei pruugi probleemi lahendada: viis kaebust 22st puudutab andmeid, mille kasutaja on “kustutanud”, ent Facebook hoiustab endiselt oma serverites. Lisaks on pool veebi täis like nuppe, mida Facebook kasutab samuti selleks, et jälgida, milliseid veebilehti kasutaja külastab. (Nupul vajutamine pole vajalik.) Mida kogutud andmetega tehakse, teab vaid Facebook ning kuigi neil on kohustus väljastada soovi korral koopia hoiustatavatest andmetest ka kasutajale, siis nende online vormid väljastavad väga väikese osa kõigist andmetest ning isegi kirjalik nõue kõigi kasutaja kohta käivate andmete väljastamiseks ei pruugi oma eesmärki täita.

Monopolisti võim

Õpetajad täiskasvanud inimestena otsustavad muidugi ise, milliseid teenuseid ja teenusepakkujaid usaldada. Kuid kui kolida Facebooki ka koolitöö ja agiteerida mitte-kasutajatest õpilased ka kasutajateks hakkama, tekib küll küsimus, kes vastutab, et õpilane suudab privaatsussuvandite rägastikus navigeerida ning hiljem midagi kahetsema ei pea. Mulle ei tundu selles valguses jutt suurenenud veebiturvalisusest eriti realistlikuna.

Lisaks nõuab vastust ka küsimus, miks peaksime toetama üht mitte eriti vastutustundlikku monopolistlikku eraettevõtet, suunates veel rohkem õpilasi nende kasutajateks. Peaksime ju väga hästi aru saama, et eelkirjeldet moel saab üks ettevõte käituda vaid siis, kui kasutajad on temast sõltuvuses. Kool võiks siiski õpilastele iseseisvust õpetada…

Ravi: tarkvaravabadus ja avatud standardid

Soovides globaalse kommunikatsioonivõrgu – Interneti – pakutud võimalusi kasutada suhtlemiseks õpilastega, peaksime seda tegema moel, mis õpetab õpilastele, et nad ei pea sõltuma ühest ettevõttest, et nad võivad ise oma andmeid kontrollida, et nad võivad ise kasutatava tarkvara valida ja seda vajadusel muuta. Peaksime kontrolli õpilastele kui kasutajatele andma.

Suhtlusvõrgustike puhul võib see esmapilgul tunduda keeruline, kuna meile tundub, et suhtlusvõrgustikus on oluline suur kasutajate hulk. Tegelikult pole see oluline: oluline on, et, kasutades erinevaid teenusepakkujaid, teenused ühilduksid. Samuti pole oluline, et kogu kasutaja tegevus oleks näha kogu maailmale. Mis loomulikult tähendab, et Facebookile on mitmeid alternatiive, mis põhinevad avatud standarditel ja on implementeeritud vaba tarkvarana – kontroll tarkvara ja andmete üle jääb kasutajale ning igaühel on tehniline võimekus võrgustikus osaleda.

Alternatiivide hulka kuuluvad nii vanamoeline e-post koos postiloenditega – ühildub ka Facebookiga! – ja blogid koos kommentaariumidega ning voogudega kui ka uuemad avatud sotsiaalvõrgustikud nagu StatusNet (alternatiiv Twitterile) ja Diaspora (sümbioos mitmest sotsiaalvõrgustikust). Kõiki neid iseloomustab asjaolu, et kasutaja säilitab soovi korral täieliku kontrolli oma andmete üle: ta võib alati serveritarkvara enda kontrolli all olevas arvutis jooksutada. Standardite avatud loomus tähendab ka, et kui ta ei soovi ise serverit käigus hoida, siis on tal teenuse kasutamiseks võimalik valida mitme teenusepakkuja vahel.

Mille poolest Facebook oma probleemidega eelneva valguses meediakursuse läbiviimiseks parem on kui mõni avatud protokollidel põhinev suhtlusvõrgustik, jääb minu jaoks pisut segaseks.

Arvamus- ja väljendusvabadus

Mõni sõna ka probleemidest, mis kaasnevad õpilaste-õpetajate sõprustega suhtlusvõrgustikes, kus suunatakse kogu oma tegevus kõigile (või vähemalt kõigile sõpradele). Poliitiline tegevus, arvamus- ja väljendusvabadus tuleb paratamatult sellises olukorras üle vaadata. Nii õpilase kui õpetaja arvamusvabadus peab säilima, kuid üks neist ei tohi muutuda õpilaste ideoloogiliseks mõjutamiseks.

Ilmselt ei tuleks ühelegi õpetajale pähe tunnis teatada, et erakond A on väga hea ja erakond B on väga halb. Kuid samas on poliitilist eelistust omava inimese jaoks täiesti normaalne enda veendumusi jagada. Kui õpetajal on hulk õpilasi virtuaalsõpradeks, võib juhtuda, et täiesti tahtmatult muutuvad sellised arvamusavaldused õpilaste poliitiliseks mõjutamiseks. Kuidas selliseid situatsioone vältida, peab iga õpetaja ilmselt ise mõtlema, ent lihtsaim võimalus on praeguseid õpilasi virtuaalsõpradeks mitte võtta.

Hulk probleeme võib tekkida ka õpilaste ja õpetajate postitustest, kui polda üksteisega rahul. Kui mõni õpilane avaldab oma nördimust mõne õpetaja suhtes või vastupidi, siis võib see põhjustada mõttetult palju kannatusi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Samuti tekib küsimus, kuidas peaksid kaasõpilased- ja õpetajad sellistel puhkudel käituma.

Ning lõpuks, mis siis, kui õpilane postitab midagi, mis pole õpetaja arvates ühiskondlikult aktsepteeritav, ent kuulub tema väljendusvabaduse sfääri? Kui mõni õpilane arvab, et kallis idanaaber vabastas meid ning oma arvamust väljendab, siis võib nii mõnigi õpetaja pidada oma kohuseks vastupidist selgitada.

Kuid piir faktoloogilise selgitustöö ning ideoloogilise ajupesu ja tasalülitamise vahel võib olla õhuke… Fundamentalistist õpetaja võib pidada oma pühaks kohuseks selgitada, et evolutsioon on ateistlik ajupesu ning tegelikult lõi maailma hoopis jumal kuue päevaga. Või Eesti oludes tõenäolisem stsenaarium, kus filmist “Kuhu põgenevad hinged?” tuntud õpetaja kombel võib mõni õpetaja paluda eemaldada näiteks satanistlikke sümboleid. Ehk Rein Siku pakutud “õppuri postituste retsenseerimine” on slippery slope. Võib-olla liiga libe.

Lõppsõna

Õpilaste-õpetajate suhtluse parendamine on kiiduväärt ettevõtmine, ent seda tehes ei tohi inimesi ohustada ega seada neid sõltuvusse suurettevõtetest. Tuleb meeles pidada, et õpetaja asi pole õpilase poliitilisi ega usulisi veendumusi mõjutada. Õpilase mõttemaailmaga võib tutvuda, ent vägivaldne sekkumine ei saa olla aktsepteeritav. Õpilase-õpetaja suhe peaks ka virtuaalkeskkonnas jääma akadeemiliseks ning iseseisvust toetavaks.

Piraatlus: kultuuri demokratiseerumine (et)

Kirjutis on avaldatud toimetatud kujul ka Õhtulehes.

Kirjutan: “Piraatlus,” ent mida mõtleb lugeja? Viimasele filmile, mille magnet-viite ta veebilehelt ThePirateBay leidis ning filmi enda teiste tavalistest inimestest Interneti-kasutajate arvutitest alla laadis? Autorile, kes meelelahutustööstuse retoorika kohaselt tasustamata jääb? Autoriõigusele kui asjaõigusele, milleta kultuur sureks? Autoriõigusele kui liberaalsesse turumajandusse sobimatule monopolile ning artistide, kelle saatust ei otsusta enam koopiaõigusetööstuse juhid, emantsipatsioonile?

Koopiaõigusetööstusei diskursus

Koopiaõigusetööstuse muinasjutud piraatlusest on hiljuti kokku võtnud üks Rootsi piraadiliikumise asutajatest Rick Falkvinge artiklis, mis on eesti keeles avaldatud MTÜ Piraadipartei pooltii: 1) koopiaõigusemonopoli kaotamine jätab autorid nälga; 2) koopiaõigusemonopol on autorite jaoks oluline sissetulekuallikas; 3) koopiaõigusetööstus on majandusele elutähtis; 4) vaba jagamise korral ei kuluta keegi enam raha meelelahutusele; 5) ilma koopiaõigusemonopolita lõpetataks loomine – piraatlus on kohutav.

Tegelikkus

Koopiaõigusetööstuse diskursuse omaksvõtmise otsustab muidugi igaüks ise, ent alustuseks peaks püstitama mõne olulise, olemusliku küsimuse: 1) kui kaua on inimkond eksisteerinud ja loonud? 2) kui kaua on koopiaõigusemonopol eksisteerinud? 3) kui palju saavad autorid koopiaõiguse monopolist tulu? 4) kui palju loomingut tekib ja levib koopiaõigusemonopolist hoolimata või sellega lausa võideldes?

Lascaux koopamaalingud (u 15 300 e.m.a), Homerose eeposed (u 7. - 8. saj e.m.a), Leonardo maalid (15. - 16. saj), Newtoni “Principia” (17. saj) loodi kõik ilma koopiaõigusemonopolita. Mõnigi neist tõenäoliselt lausa seetõttu, et koopiaõigusemonopol oli tundmatu. Esimeseks autoriõiguste statuudiks oli 1710. aastal Briti parlamendi poolt vastu võetud “Statute of Anne”. Lascaux pole kindlasti vanim kunstinäide (on teada koopamaalinguid, mille vanuseks hinnatakse 40 000 aastat), kuid on ilmne, et loodud on kümneid kordi pikema aja vältel, kui autoriõigus on eksisteerinud.

Anne’i statuut suruti trükitööstuse poolt läbi, kuna Briti parlament ei soostunud enam trükkalite gildile trükimonopoli andma. Trükkalid väitsid selle peale, et autoritel on loomuomane õigus oma loomingule, teades seejuures väga hästi, et autoritel polnud selle õigusega midagi muud peale hakata, kui see trükkalitele endile maha müüa. Üldsusele polnud selline monopol tol ajal suuremaks probleemiks, kuna igaühel polnud võimalust endale trükipressi osta. Lisaks oli monopoli ajaline kestus tol ajal 14 aastat (teist sama palju oli võimalik pikendusena saada).

Tänapäeval aga on igal ühel meist võimalik kõike ise avaldada, kopeerida ja levitada; me ei vaja selleks “trükkaleid”. Nemad muidugi vajavad meid ning olukorras, kus konkurentideks on lisaks teistele “trükkalitele” ka iga arvutikasutaja, vajavad nad koopiaõigusemonopoli enam kui kunagi varem. Mitte selleks, et kindlustada loojatele õiglane tasu, vaid et sundida autorit, kes soovib varasemat loomingut kasutada (iga keerukam teos toetub varasemale loomingule), kasutama “trükkali” teenuseid.

Filmiloojal või bändil pole täna vaja, et koopiaõigusetööstus soostuks nende loomingut turustama. Loonud hea teose, tuleb sellest vaid mõnel BitTorrent-lehel teada anda, lisada oma BitCoin-aadress või Paypali rekvisiidid ning oodata – hea teose korral päris lühikest aega.

Arvestades, et 98% koopiaõigusetööstuse poole pöördunud muusikutest ei saanud kunagi lepingut, 98% kahest protsendist ei olnud edukad ning vähem kui pool protsenti edukatest on näinud autoritasusidiii – 100% − 2%∙2%∙0.5% ═ 99.9998% autoritest pole sentigi autoritasudena saanud –, siis pole raske näha, et koopiaõigusemonopoli hülgamine nende sissetulekut ei vähendaks.

Küll aga võib plaadifirmade väljajätmine autorite sissetulekut suurendada: aastatel 1999-2009 kasvas Norra muusikatööstuse käive neli protsenti, artistide käive ent enam kui kahekordistus sama ajagaiv (kõikide väärtuste puhul on inflatsioon maha arvutatud). Pole vist uudis, et sama ajaga on plaadimüük kahanenud nii palju, et “plaat” on peaaegu et võõrsõna ning failijagamine on suurenenud nii palju, et pole võimalik leida noort, kes ei teaks, mis on BitTorrent.

Kuidas on võimalik, et samal ajal, kui plaadimüük väheneb ning failijagamine kogub populaarsust, kasvab artistide sissetulek? Failijagamine on efektiivne reklaam, populaarsus ent avab uued uksed: bändilogodega atribuutika müük ning live-esinemised. Eelmainitud Norra uuringust tuleb ka välja, et kui aastal 1999 teenis 25% artistidest rohkem kui poole oma sissetulekust esinemistest, siis aastal 2009 oli see protsent 50.

Kahjuks on koos artistide sissetulekuga kasvanud ka koopiaõigusetööstuse sissetulek. Ütlen kahjuks, kuna see raha kulub suuresti kasutute administraatorite ülalpidamiseks ning infovabaduse piiramiseks. Kui see raha läheks otse artistidele, mitte iganenud tööstusele, siis oleks rohkem raha ja innovatsiooni nii meelahutus- kui ka tehnikatööstuses ning nad saaksid rahus kooseksisteerida.

i Meelelahutustööstuse osa, mille ärimudel põhineb koopiaõiguse (autori varalised õigused) monopolil, mitte innovatsioonil.

iv Ernesto (2010-09-14) Artists Make More Money in File-Sharing Age Than Before It. (TorrentFreak)